/nginx/o/2014/10/23/3453243t1hf764.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/03/12526909t1hb233.jpg)
Viis aastat on päris pikk aeg ning hea tahtmise korral võiksid 2024. aastal rongid Riiast meile kultuurikülalisi tuua ja Tartu lennujaam olla praegusest märksa rahvusvahelisema ilmega õhuvärav, mis ei jäta streikiva külalennuvälja muljet.
Märt Läänemets: «Ellujäämise kunstid» ehk Kultuuripealinn kolkakülla (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomulikult olen ka mina tartlase ja Tartu patrioodina hinge kinni pidades jälginud kultuuripealinna kampaaniat, pöial pihus, Tartu edule lootes. Ja juubeldas minugi süda, kui läinud kolmapäeval rõõmsa uudise teada sain, et üheks kolmest 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnaks valiti kodulinn Tartu. Au ja kiitus kõigile, kes on selle heaks töötanud! Olen Tartu üle uhke.
Kultuuripealinna moto on väga õnnestunud: «Ellujäämise kunstid», mille rõhuasetus on suunatud keskkonnateemale ning regionaalsele arengule ja koostööle kultuuri kaudu. Õigemat ja ajakohasemat teemat ei saagi olla. Ellujäämine kultuuri kaudu, kultuurikäitumise ja keskkonnateadlikkuse lõimimine, vastav tegevus regionaalse kaasamisega rahvusvahelises koostöös – mis saaks olla õilsam eesmärk Tartu ja Lõuna-Eesti heaks. Olen kindel, et Tartu saab kõige sellega suurepäraselt hakkama.
Aga rõõmusõnumit kuuldes tuli kohe pähe ka muremõte, mis hoopis teisest aspektist haakub kultuuripealinna motoga – Tartu linna enda ellujäämine. Pean silmas aastaid ja aastaid ikka ja jälle räägitud probleemist – Tartu kui rahvusvaheliselt tuntud ülikoolilinna, teadus- ja kultuurikeskuse, viie aasta pärast nüüd siis kogu Euroopa kultuuripealinna puudulikud rahvusvahelised ühendusteed.
On täiesti ebanormaalne, et Tartu-sugusesse linna saab sõita peaaegu ainult bussi ja autoga. Et siia lendab ainult üks lennuk päevas ja pealinna vahet käib pelgalt kümmekond rongi, neistki pooled tänapäeva mõistes väga aeglased.
Tuleb tõdeda, selles vallas on Tartu mahajäämus teistest omataolistest akadeemilistest eesrindlikest väikelinnadest masendav. Hoolimata Tartu suurest sisust on ta ligipääsetavuse poolest jäänud kolkalinnakese tasemele.
On täiesti ebanormaalne, et Tartu-sugusesse linna saab sõita peaaegu ainult bussi ja autoga. Et siia lendab ainult üks lennuk päevas ja pealinna vahet käib pelgalt kümmekond rongi, neistki pooled tänapäeva mõistes väga aeglased. Tallinnaga on bussiühendus küll üsnagi hea, kuid Baltikumi mitteametliku pealinna Riiaga ühendab meid ainult mõni liinibuss päevas ning needki logistavad kahe linna vahet neli tundi mitte kuigi häid teid mööda.
Tartu pisikeses vaikses ja hubases külalennujaama mõõtu õhuterminaalis akadeemilisi külalisi vastu võttes olen mitu korda tabanud nende küsivaid pilke ja kuulnud ka otseseid küsimusi: «Kus on pakikärud? Miks lennujaam näeb välja, nagu oleks ta hüljatud? Kas töötajad streigivad ja lennujaam ei saa ajutiselt lende vastu võtta?»
Kaugelt saabujale tundub uskumatu, et selline ongi maailmatasemel ülikooli linna õhuvärava igapäevaelu.
Rongiühendustega pole lugu palju parem. Tallinnaga on see ilmselgelt liiga harv ja raudtee infrastruktuur vilets. Riiga ei vii ega too meid sealt tagasi juba aastakümneid ükski rong ja valgust tunneli otsast ei paista. Vähesed Tallinnast rongiga Taaralinna saabuvad külalised leiavad rongilt maha astudes ennast vaikses mahajäetuses tukkuvas raudteemuuseumis ja vaatavad küsivalt ringi: «Kus siin linnas siis päris raudteejaam on?» Ei olegi. Ülikoolilinna raudteeühendused ei ole ei Eesti valitsuse ega Tartu linnavalitsuse prioriteet. Nii see on ja nii see vist ka jääb.
Tartu linnapea, kommenteerides kultuuripealinnaks saamist, lausub optimistlikult: «Kultuuripealinna kavandatud tegevused toetavad näiteks Tartu rahvusvahelise tuntuse ja heaolu kasvu … üheskoos saame korda saata midagi, millest saab osa terve Euroopa.»
Aga kuidas Euroopa siia jõuab? Siin on ilmselgelt Tartu arengu pudelikael. Mitte ainult kultuuripealinna kontekstis, vaid iga päev.
Hoolimata Tartu suurest sisust on ta ligipääsetavuse poolest jäänud kolkalinnakese tasemele.
Tartu võlgneb oma olemasolu rahvusvahelistele ühendustele. Tuhat aastat ja viissada aastat tagasi ühendasid veeteed Tartut nii ida kui ka läänega. Siia tulid kaupmehed ja kaubad, paraku ka vallutajad, aga nende järel või nendega koos kultuur ja uued tuuled. Tartust sai ülikoolilinn.
Tänapäeval veeteedega enam ilma ei tee. Tartu ainukesest lodjast jääb ka väheks. Isegi maanteid mööda ratastel veerevad sõidukid ei taga piisavat kommunikatsiooni. Kas kultuuripealinnaks saamiseni jäänud viit aastat ei oleks paslik kasutada ka selle teema jõulisemaks tõstatamiseks ja millegi ära tegemiseks?
Viis aastat on päris pikk aeg ning hea tahtmise korral võiksid 2024. aastal rongid Riiast meile kultuurikülalisi tuua ja Tartu lennujaam olla praegusest märksa rahvusvahelisema ilmega õhuvärav, mis ei jäta streikiva külalennuvälja muljet.
Moment on soodus. Tartu linnavalitsus, tegutse! Muidu läheb ilmselt nii, et kui 2024. aasta lõpus on viimased kultuuripealinna külalised bussidega Tallinna lennujaama ära viidud, lasub Tartu raudteejaamale ja lennuväljale taas ruraalne vaikus. Aastakümneteks?