Priit Pullerits: kliimapagulus pöördub 180 kraadi

Priit Pullerits Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Luuletaja Indrek Hirv, elupõline tartlane, on juba kakskümmend aastat talve saabudes Eestist ära sõitnud. Ikka ja jälle Hispaaniasse Andaluusia lõunatippu, Gibraltarist 70 kilomeetrit Marbella poole. Seal on talviti ilus ja soe. Algul sõitis paariks nädalaks, viimastel aegadel on sõitnud kolmeks-neljaks kuuks. «Olen kogenud, et ma ei tee pimedal ajal Eestis midagi mõistlikku, ootan lihtsalt kevadet või vähemalt veebruari lumevalgust,» lausub ta. «Seal, vastupidi, kirjutan üllatavalt palju.»

Üheksa aastat tagasi tegi Hirv oma elurutiini erandi, veetes Hispaanias ka juunikuu. See ei olnud kõige targem otsus. «Ligunesin päevad läbi kaelani meres või istusin toas konditsioneeri all,» meenutab ta. «Ja juuni ei ole veel kõige hullem kuu, juunis on vähemalt meri veel jahe.»

Kes juhtus sel suvel Euroopasse, sai kindlasti omal nahal tunda, milline põrgu seal valitseb. Nelikümmend soojakraadi on saanud, nagu tavatsetakse öelda, uueks normaalsuseks. Kuid ebameeldivaks reaalsuseks, mis tõotab pöörata viimastel aastatel käibele tulnud kliimapaguluse mõiste pea peale.

Rahvusvahelise levikuga uudisteajakiri Newsweek avaldas juba tosina aasta eest artikli, milles ennustati, et rahvarohked Lõuna-Euroopa kuurordid muutuvad kliima soojenemise tagajärjel turistidele peagi talumatuks ning turistid hakkavad suveks sõitma Vahemere asemel Läänemere äärde, nii Skandinaaviasse kui ka Baltimaadesse. Tollal tundus seesugune prognoos üksjagu ennatlik ja utopistlik.

Eesti sügisest ja talvest, kahest vastikust aastaajast, võib saada lähiajal hoopis Eesti suurim tõmbenumber.

Ent ajad ja ilmad on tõepoolest muutunud, ja kiiresti. Kui Kesk- ja Lääne-Euroopa kõrbeb ja põleb edaspidigi, saab Eesti ühest suurest miinusest (vähemasti eestlaste enda arvates), kliimast, mida iseloomustab üheksa kuud sitta suusailma, hoopis suur pluss.

See ei ole ju mingi mugav elu, mida Hirv oma ainsa, globaalse kliimasoojenemise hirmujuttude eelse juunikuu kogemuse põhjal kirjeldab: «Aedades on väikesed basseinid, kuhu voolab pidevalt külma vett peale, nende ääres päevavarjude all annab olla küll. Linnas istutakse parkides purskkaevude ümber ja palmide all. Kellel võimalik, püsib toas konditsioneeri läheduses, aga elekter on seal palju kallim kui Eestis, igaüks ei saagi endale kodust jahedust lubada.» Tõsi, lisab Hirv, kohalikud taluvad kuuma paremini kui temasugused. Aga kas taluvad ka siis, kui temperatuur küünib 45, isegi 50 kraadi ligi?

Kõik see tähendab, et Eesti väidetavalt vastik kliima, mis, nagu olen kuulnud isegi sallivuslaste suust, aitab siit eemale hoida lõuna poolt Euroopasse tungijaid, võib maailma kuumenedes saada hoopis Eesti üheks tõmbenumbriks. Mida sel juhul ette võtta?

Ega vist muud kui paluda, et meie oma kliimapagulased levitaks oma uutes asukohamaades sõnumit, et Eesti talv – külm ja kõle, porine ja pime – on jõledam veel kui praeahi, mis huugab Euroopas.