Installatsioonid haaravad või ei haara. Miks mõni paelub, sellest ei saa kohe aru. See on see salapärane miski, mille tunneb ära näiteks Jevgeni Zolotko loomingus. Igale loomeaktile, kaasa arvatud kontseptualistlikule, annavad omapoolse jõu n-ö tavalised erialaoskused ja anne. Katrin Koskaru näitusel Tartu kunstimajas paeluski mind esmalt tema värvimeele rakendamine.
Tellijale
Pilguheit süngesse tulevikku
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Installatsioonides on enamasti teatud vastuolu. Mida vähem asju, seda kõnekam. Ja see hakkas Koskaru näitusel silma: suure monumentaalgalerii suurima seina najal seisab püsti kaheksa (see number külili olles tähendab lõpmatust) prügikotti ja neile lisandub kolm eri suuruses maali. Kogu ekspositsioon on tehtud kahvatutes, veidi määrdunud toonides, maalitud on tundlikult tihedalt.