:format(webp)/nginx/o/2019/09/02/12523997t1h2ac1.jpg)
Armastatud õppejõud Linnart Mäll armastas loengus ikka rääkida, et Euroopa piir jookseb keset Eestit. Tartu jäi tema nägemuses Euroopasse, aga Tallinn oli juba midagi muud. Nüüd tundub, et Mälli nägemus lähebki täide, kui 2024. aastal saab Tartust üks Euroopa kultuuripealinnu.
Mis siis, et Tallinn jõudis kultuuripealinn olla 2011. aastal, napsates kultuuripealinna tiitli just Tartu eest. Siis kommenteeris toonane kultuuriministeeriumi kantsler Siim Sukles Õhtulehele, et Tallinna ümber keerleb kriitiline mass raha.
«Kui Tallinn suudab esitatud laia ideestiku ellu viia, siis on see kasulik ja huvitav mitte ainult Eesti, vaid ka Euroopa inimestele,» nentis ta.
Tartul on vahest kaheksa aastaga tekkinud raha juurde, seda eriti võrdluses Narvaga, kes samuti kultuuripealinna tiitlile kandideeris. Kuid tasub tähelepanu pöörata Suklese toonasele tsitaadile ja sealt edasi mõelda – kahtlemata on Tartu kultuuripealinnaks olemine kasulik ka Euroopa inimestele.
Kasu on vastastikune. Keegi ironiseeris sotsiaalmeedias, kui paljud teavad üldse, mis on praegu Euroopa kultuuripealinnad. Ehk siis mõte selles, kui palju Tartu suudab kultuuripealinna tiitliga oma tuntust kasvatada. Loomulikult ei saa Tartu Las Vegaseks, kuid teatud inimrühmale lähevad üle-euroopalised kultuuriüritused kindlalt korda. Ning mõistagi võidab Tartu linn ise tohutult.
Narva eelistamine oleks olnud selgelt ebaõiglane. Ma saan aru Narva pooldajate argumentidest. Et Narva valik olnuks üllatavam, andnuks vaevlevale linnale ilmselt olulise kultuuri- ja rahasüsti ning liitnud nõukanostalgias elava linna tihedamalt Euroopaga. Aga siis oleks võinud kogu konkurss olemata olla – ei saa teha konkurssi, mille peamised kriteeriumid peavad olema poliitiliselt korrektsed.
Üks asi on linn puhtaks vuntsida mõneks päevaks, teine asi ongi olla Euroopa kultuuripealinn nii vaimult kui ka füüsiliselt.
Mõneti meenutanuks Narva valimine Eurovisiooni, mis on ammu muutunud lauluvõistlusest poliitilise korrektsuse areeniks ja kus muusika ei mängi enam suurt rolli. Igaüks võib ju ise võtta võrdlusse Tartu ja Narva ning mõtiskleda, kumb neist kuulub Euroopasse.
Konkurss – aga toonitan taas, aus ja selgetel kriteeriumidel põhinev – on iseenesest tervitatav nähtus. Sest see sunnib konkureerivaid linnu pingutama, sestap võib väita, et Narvagi sai konkursiga midagi juurde. Ent nüüd peavad tartlased alles hakkama tööd tegema. Metallica kontserdiga sai linn ilusti hakkama, ning see lisab lootust, et järgmisel aastal peetav soome-ugri rahvaste kongress möödub samuti viperusteta.
Siiski on kultuuripealinnaks olemine terve aasta läbi vältav nähtus. Üks asi on linn puhtaks vuntsida mõneks päevaks, teine asi ongi olla Euroopa kultuuripealinn nii vaimult kui ka füüsiliselt. Selles plaanis Tartul loomulikult tööd veel jagub.