Tartu ülikooli akadeemiline aktus – võileibade, veini, jalgratta, beebi ja koeraga

Jah, algas teisiti küll see Tartu ülikooli kui rahvusülikooli 101. õppeaasta täna Kassitoomel.

Kassitoome oru nõlvad täitusid tasapisi rahvaga juba enne kella nelja. Inimesi ei olnud ülearu palju, aga piisavalt. Ning tuldigi, toidukorv ja piknikulina kaasas, just nii nagu soovitati. Tuldi ka jalgratta ja rulaga. Või siis beebiga koos, või koer rihma otsas.

Keegi hõikas – tere, me just rääkisime sinust.

Oru vastasnõlvalt kostis järgminegi ülevoolav rõõmurõkatus ning paistsid kallistused. Samas sättis keegi end murul omaette istuma ja süvenes arvutisse. Üks võõrapärase välimusega tudeng joonis pliiatsiga raamatust segamatult tekstiridu, kasutades aega targasti seal talle veel mõistmatus rahvuskeelses ruumis. Mitte kaugel külitas murul emeriitprofessor Rein Taagepera, sädelevad noored ümberringi.

Üleval pingil otse lava taga olid end sisse seadnud kaks prouat, kes astusid Tartu riikliku ülikooli ajaloo- ja keeleteaduskonda 1966. aastal. Tulid uudishimust, et näha, mismoodi see akadeemiline aktus Kassitoomel siis välja nüüd kukub. Imestasid, miks eesti ja inglise keele kõrval ei võinuks kõnelejad rääkida ka ilusas vene keeles.

Rektor Toomas Asser peatus oma kõnes akadeemiline sajandil, sellel, mis ees. Kutsus kolleege üles mitte raiskama aega ega võhma vaidlustele selle üle, millist teadusharu tuleks Eestis rahastada. Kutsus üles mitte kähmlema ega tekki sikutama, et kas toetada nüüd rakendus- või alusteadusi, kuna teaduse arengu oluline tagatis on tema sõnul ressursside lisamine, mitte nende ümberjagamine.

Lõpuks võis uskuda, et Kassitoomegi on Tartus oluline maamärk, vast peaaegu sama oluline kui kuue sambaga ülikooli peahoone.