:format(webp)/nginx/o/2019/09/02/12521429t1h5d9b.jpg)
Viimasel nädalal on teadlaste, teadusasutuste ja ülikoolide töö teaduse edendamisel saanud mitmesugust meediakajastust.
Eesti teaduse tippkeskuste nõukogu esimees Andres Metspalu on leidnud, et olukorrale, nagu teadlased seda näevad, tuleb tähelepanu pöörata, ning saatis täna hommikul Eesti teaduse tippkeskuste nõukogu liikmete ühise pöördumise teadlaste töö ja teadustöö aruandluse teemal.
Läinud nädalad on tõstnud tähelepanu alla teadlaste rahastamise ning teadusrahade ausa kasutamise teemad. Europrojektide aruandluse ümber puhkenud skandaal annab meile tõuke iseenda tegevuse kriitiliseks hindamiseks ning kätkeb endas võimalust teha teadustegevuse korraldamiseks paremaid otsuseid.
Teadlase tööd, nagu igat teistki, hinnatakse tulemuse järgi. Selleks võib olla uus ravim, tõestatud teoreem, parem teadmine, kust me põlvneme või aku, mis meie telefoni külma ilmaga kauem laetuna hoiab. Teadusartikkel pole muud kui nende tulemuste avaldamine, aga teadustulemus võib olla ka tööstusomand või idufirma. Teadusprojekti aruandlus peaks tagama, et maksumaksja raha on parimal moel kasutatud uute teadustulemuste saamiseks.
Aruandlus on aga aja jooksul muutunud toetavast takistavaks. Me mõõdame isegi veeldatud heeliumi kogust töötundides, põhjendame kirjalikult, miks avalikul teabepäeval söödi plaanitust rohkem küpsiseid või miks hakkas teadlane projekti kallal tööle enne selle alguskuupäeva. Anname aru, miks üheksa aasta vanuse auto bensiinikulu kilomeetri kohta oli suurem kui tehasenäitaja. Lennukipileti ostmiseks aga peame kuulutama välja riigihanke, mis tihtilugu tähendab päevade kaupa kirjavahetust kolme pakkujaga, ajas muutuvate lennuhindadega ja alghinnast palju kallima tulemusega.
Teadlase tulevik on ebakindel, sest tema ja tema meeskonna töökoht sõltub vaid tema projektitaotluste edukusest. Tegelikult on tegemist teadlaste ebavõrdse kohtlemisega. Ükski teine avaliku sektori töötaja ei pea oma pere toitmiseks kirjutama 10% õnnestumistõenäosusega uurimistoetusi. Samas loeme oma töötunde, millest me tööajatabelisse sisestame ainult osa, sest ületunde ju keegi ei arvesta. Tööajatabelid ise on väheefektiivne meede teadlase töö mõõtmiseks. Hinnata tuleb töö tulemust, mitte selleks kulutatud aega.
Uute bürokraatlike ja vähetõhusate meetmete lisamine teadlaste aina täpsemaks kontrollimiseks ei taga maksumaksjale paremat teadustulemust. Lahendus on projektipõhisuse vähendamine, et ennast juba rahvusvahelises konkurentsis tõestanud teadusgruppidel oleks võimalus rahulikult tööd teha. Maksumaksjal ei ole vähimatki kasu malekellaga teadlaste aja mõõtmisest, vaid ikkagi paremast ravimist, keskkonnasäästlikumast masinast, kiiremast arvutiprogrammist või uuest tõlgendusest, kuidas meie keel ja mõtlemine seotud on.
Kutsume rahastajaid muutma aruandluse põhimõtteid ja kujundama teaduse rahastamist jätkusuutlikumaks. Ühtlasi soovime, et kõik teadlased mõistaksid: maksumaksja raha tuleb kasutada heaperemehelikult ning ühe eksimus heidab varju ka teistele.
Eesti teaduse tippkeskuste nõukogu: Andres Metspalu, Mare Kõiva, Ülo Niinemets, Maarja Kruusmaa, Jarek Kurnitski, Martti Raidal, Urmas Nagel, Tanel Tenson, Enn Lust.