Tartu luureohvitser kirjutas Afganistani-kogemusest raamatu

Taavi Liias kirjutas suurema osa raamatust Säde kohvikus.  Foto: Seleri Tidor

Kaitseliidu Tartu maleva väljaõppe- ja operatiivsektsiooni ülem Taavi Liias oli ise ka üllatunud, kui võitis sel aastal kirjanike liidu romaanivõistlusel romaaniga «Talibani pojad» (esialgne pealkiri «Taliib») kolmanda koha. Romaani sisu avaneb kahe peategelase silme läbi – üks neist on Eesti kaitseväe kapten, teine Talibani komandör.

Sõjaromaan on inspireeritud Liiase Afganistani missioonist aastatel 2012–2013. Varem on Liias käinud 2010. aastal missioonil Kosovos. Mõlemad missioonid kestsid seitse kuud.

Taavi Liias, kuidas te kirjutama hakkasite?

«Talibani pojad» pole mu esimene raamat. Mõni aasta tagasi kirjutasin ulmeraamatu, mis ei saanud eriti sooja vastuvõtu osaliseks. Mulle endale meeldis see väga. Saatsin esimese raamatu samuti konkurssidele, aga sellest ei tulnud midagi. Kirjutamine on minu jaoks hobi. Seltskonnas nalja visates olen aru saanud, et võin olla jutuvestja. Romaanivõistluse kolmas koht tuli siiski suure üllatusena. Eriti arvestades, et mu esimest raamatut ei tahtnud ükski kirjastaja. «Talibani pojad» puhul oli algusest peale tunne, et lugu on piisavalt põnev, et keegi võiks selle üles korjata.

Aga kirjutamine ise? Kas teil oli lugu peas valmis ja hakkasite seda järjest kirja panema ja juurde «tikkima» või kirjutades vaatasite, kuhu see viib?

Välgatus tuli siis, kui nägin Säde kohvikust väljumas üht jalaproteesiga tüüpi. Meenusid missioonil loetud luureettekanded, iga päev 250 lehekülge. Seal oli kirjeldatud ka üht eriti vihast kuju, Juma Gulit, keda eelmine Eesti kompanii oli haavanud. Temal oli küll väga vilets puujalg. Suurema osa raamatust kirjutasingi Säde kohvikus istudes. Sõjaväelaslikult kirjutasin sünkroniseerimismaatriksi, kus olid peatükid lahti kirjutatud, peatükkide juures ajaliinid. Teadsin, et tahan kirjutada Taliibi tekkimisloo ja pidin alustama 2003. aasta invasioonist, mil liitlasväed esimest korda Afganistani tungisid.

Taavi Liias on kaitseliidu Tartu maleva väljaõppe- ja operatiivsektsiooni ülem. Kaitseväega liitus ta 2002. aasta suvel pärast ajateenistust. Septembris asub ta kaitseväe akadeemia magistriõppesse õppima sõjateadust ja -tehnoloogiat. Samas kaitses ta ka bakalaureusetööd. Liiasel on magistrikraad ka Tartu ülikoolist, kus ta õppis religiooni antropoloogiat. Kolm aastat tudeeris ta Tartu teoloogiaakadeemias, enne seda käis Võru tööstustehnikumis. Põhikooli lõpetas Hummulis Valgamaal.

Millal raamat kaante vahele jõuab?

Novembrikuus peaks valmis saama.

Kas tahaksite «Talibani poegadest» filmi ka teha?

Eestis ei tahaks. Afganistani keskkond on nii ainulaadne, et seda saab filmida ainult mõnes Lähis-Ida riigis, kus on samasugused muldonnid.

Läheksite tagasi filmi tegema?

Ma ei läheks üldse sinna tagasi. Hoolimata pingutustest, pole selle konflikti lahendamine minu kätes. Afgaanid on nii kaua sõjas olnud, et arusaam surmast on hoopis teistsugune. Nad on aastaid elanud ühiskonnas, kus ümber langeb inimesi nagu loogu. Seda ei saagi lõpuni mõista.

Kas tsiviilelanikud suhtusid teisse nagu rahukaitsjatesse või konflikti toojatesse?

Ma ei tea. Kosovos sain paremini aru, mida inimesed arvavad, seal nad ei kartnud meid. Sain luureohvitserina võtta autojuhi kaasa ja minna kahekesi inimestega vabalt rääkima. Afganistanis oli väga raske vestlust arendada, kui terve rühm oli samal ajal ringkaitses ümber. See keskkond oli selline, et mina ei saanud otsustada, kuhu ma tahan minna inimestega rääkima. Rühm läks patrulli ja mina läksin kaasa.

Mis oli missioonidel kõige raskem?

Kõige raskem oli lähedastele kannatuste tekitamine ja et ei saanud neile toeks olla. Päevas oli ette nähtud 10 minutit telefoniaega. Selle ajaga ei saa korralikult rääkida ja väga raske oli, kui teisel pool pandi nuttes toru ära ja probleem jäi lahendamata. Mõnikord tuli mitu päeva oodata, et teada saada, mis kodus sai.

Hirmu ei tundnud?

Ükskord tundsin. Kaks rühma olid juba isevalmistatud lõhkekeha otsa sõitnud. Keegi surma ei saanud, soomukid pidasid vastu, kogused polnud suured. Läksin koos juhtkonnaga samasse kohta, oli suur oht, et viskab soomuki üles ja murran kaela vastu lage ära. 51 kilogrammi varustusega olin nagu ülekoormatud mammi, ei saanud turvavöödki kinni. Kogenud skaut ütles, et ära tõmble. Hoidsin 20 minutit pead all õlgade vahel ja pilku maas, et kui käibki pauk, lendan vastu lage turjaga. Aga eks seal soomukis oli soe ja öösel magada polnud ka saanud. 20 minuti pärast magasin. Kui üles ärkasin, oli hirm kadunud.

Kuidas sõjas vaimselt terveks jääda?

Missioonidel on ka murdumisi, aga aitas teadmine, et kohapeal tuleb töö ära teha, hiljem kodus on aega nutta ja heietada. Poisid rääkisid eriti karmist kohast, kus nad olid. Seitse kuud kaarikus magamist ja beebilappidega pesemist, söögiks iga päev täpselt sama kuivtoidupakk. Vihma sadas, aga seal ei jäänud keegi haigeks. Pärast kodus olid pool aastat haiged.

Aga kui ei teaks, kaua sõjatandril olema peab?

Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed olid aastate kaupa sõjas, nad isegi ei teadnud, kas või millal sealt ära saavad. Näiteks raamat «Murdunud hinged» räägib Soome Talvesõja veteranidest, kes said vaimse trauma. Suurem osa Soome territooriumi polnud sõjas, need inimesed, kes tagasi tulid, eristusid kohe. Venemaal oli sõda igapäevane, elanikkond nägi pommitamisi pealt, kõik olid selles asjas koos. Kui tervesse ühiskonda tulevad tagasi vaimselt vigastatud inimesed, paistavad nad silma.

Kas missioonil olles on mingeid eetilisi dilemmasid ka?

Mul oli Afganistanis sõber, kes mind hästi motiveeris. Ta oli käinud mitmel missioonil ja näinud, kuidas Taliban oli pool küla maha tapnud. Rääkis lastega, kellel oli käed maha raiutud. Tema jaoks polnud küsimust, ta teadis, et teeb õiget asja. Mina õnneks raiutud kätega lapsi ei näinud. Ainult väikseid, rõõmsaid, särasilmseid afgaani lapsi.

Kui sõdurid tagasi tulevad, siis mis on neile raske? Ootavad nad, et neid peetaks kangelasteks?

On selline nähtus nagu kangelaste konflikt. Ehk siis, pereliikmed, kes maha jäid, leiavad, et nemad tegid samuti kangelasteo ja pidid riigi nimel pingutama. Ja missioonid, mis kestavad seitse kuud, iga päev 16 tundi, on juba iseenesest rasked. Isegi siis, kui midagi hullu ei juhtu. Lahinguväljal lööb adrenaliin vere nii käima, pole aega karta, pole tuhandet mõtet. Hiljem tagasi mõeldes jõuavad ohud paremini kohale.

Mis hobisid teil peale kirjutamise veel on?

Ma olen spordiklubis Võimla üle viie aasta treeninud, sellest neli aastat Brasiilia jiu-jiutsut. Praegu on mul teine ehk sinine vöö. Mäletan, kuidas seadsin eesmärke, et saan Eesti meistrivõistlustel kõikide vööde hulgas medalile. Nüüd olen tulnud Eesti meistriks nii lukumaadluses kui jiu-jiutsus, samuti käinud Berliinis ja Londonis võistlemas. Seal oli vanade meeste valgete vööde kategooria, mis pole eriti seksikas. Aga mulle meeldib eesmärke seada ja nende poole sihikindlalt liikuda.

Katkend Taavi Liiase romaanist 
«Talibani pojad»

Rühmal oli lahingukahjude hindamine ühel pool, süldimaterjal on India jaoks koos, nagu rühmaga kaasas olnud miinipildujarühma tulejuht tulejuhtimisvõrgus naljatles. India oli päris veendunud, et see nali päris nali ei ole. Viimati toodi talle vana-aastaõhtul lahingkahjude hindamiselt biomeetrilise jälje tuvastamiseks rohkem materjali, kui vaja oleks olnud. Protseduuri kohaselt tuli mingisuguses kehavedelikus niisutada vatitikku, mis suruti kahe imava padja vahele, mis materjali enesesse imesid, ja siis laborisse saadeti. Patrullis käinud rühm tõi aga suvalisi tükikesi, mida nad vedelemas leidsid. Piltidel oli näha, et Hellfire’i plahvatus oli granaatõunapuud nagu jõuluehetega kaunistanud. Soolikad ja naharibad rippusid okstel. Poolik kõrbenud rümp vedeles eemal. Kui India kaks tundi enne vana-aasta õhtusööki biomeetrilise jälje pakendamise kotid avas, paiskus sealt välja magus inimliha kõrbelõhn, mis tal terve õhtusöögi sõõrmetes püsis ja oksereflekse tekitas. Lauale kraamis ta välja vaksapikkuse tüki peanahka koos juustega, hea karbonaaditüki, nagu sõdurid irvitasid – rinnalihase koos rinnanibuga ja väikese sõrme. See viimane oli tehtud eriliselt vildaka huumoriga ja paistis olevat snaiprite kätetöö. Igatahes vaatas snaiper hiljem Liivaku kätt ja imestas, et sellel ikka veel väike sõrm puudu on. «Sai sulle ju kõrbest uus näpp toodud. Kus panid?» ilkus ta. «Nahatoon ei sobinud,» ei jäänud luuraja vastust võlgu. Töö on töö, ohkas ta tookord ja kraapis noaga toodud tükke, et sealt piisakest verd või kehamahla kätte saada. India aimas, et täna ootab teda sama saatus.

Taavi Liiase esikromaan ilmub selle aasta sügisel. Raamatu annab välja kirjastus Hea Lugu.