Merle Leiner: liikumise ja mängudega õpiraskuste vastu

Vireo tegevjuht, koolitaja, laste tervisekooli juhendaja Merle Leiner. Foto: Sille Annuk

Kehaline aktiivsus mõjub hästi tähelepanule ja keskendumisvõimele. Paraku aga reageerivad vanemad sageli lapse õpiraskustele trenni keelamisega.

Kui laps ei omanda koolis ettenähtud materjali piisavalt kiiresti, loodavad vanemad, et trennist võidetud tunnid lahendavad mure – nii on laps vähem väsinud ja talle jääb rohkem aega koolitööde tegemiseks. Liikumise arvelt säästetud aega ei saa siiski nimetada võidetud ajaks, tegelikult lausa vastupidi.

Kehaline aktiivsus mõjutab positiivselt õppimis- ja tähelepanuvõimet, mälu, und, emotsioone ning ergutab motivatsiooni ja heaolutunde tekkimist. Kuigi vahetult pärast füüsilist pingutust tunneme väsimust, paraneb pikas perspektiivis nii füüsiline kui ka kognitiivne võime.

Tähtsaim aeg on esimesed viis eluaastat. Kuni teise eluaastani arenevad lapsed üsna sarnases tempos. Õpivad pöörama, istuma, seisma ja kõndima. Vanemad elavad laste arengule südamest kaasa, edusammud pannakse kirjagi. Sealt edasi aga õpivad mõned lapsed jalgrattaga sõitma kolmeaastaselt, teised aga seitsmeaastaselt; ühed viiakse suusatama, teised mitte; ühed ronivad seiklusparkides, teised ei julge madalal poomilgi kõndida.

Selle erinevuse taga on tihti vanemate elustiil, hirmud ja hoiakud. On selge, et kolmeaastane, kes Kuutsemäe nõlval lumelauaga tasakaalu harjutab, omandab märksa parema kehatunnetuse kui laps, kes korra talve jooksul lumememme ehitab. Edasi ongi kõik paljuski kehatunnetuse küsimus, sest kui me ei tunne end osavana ega suuda oma keha koordineerida, ei taha me ka proovida uusi asju.

Kõige selle omandamine, mis jääb kahe- kuni seitsmeaastaselt tegemata, on hiljem palju aeganõudvam. Nii tekibki polariseerumine, kus ühed lapsed on vilkad ja osavad ning teised pigem proovivad püsida vagusi tugitoolis ning leida meelelahutust nutiseadmetest.

On selge, et kolmeaastane, kes Kuutsemäe nõlval lumelauaga tasakaalu harjutab, omandab märksa parema kehatunnetuse kui laps, kes korra talve jooksul lumememme ehitab.

Kui laps on kooliikka jõudnud, on juba natuke hilja rääkida osavuse arendamisest. Muidugi arenevad kehalised võime ka pärast seitsmendat eluaastat, lihtsalt seda arengulist vahet, mis tekib, on väga raske, kui mitte võimatu tasa teha.

Seega on eriti teisest seitsmenda eluaastani see aeg, mil lapsele võiks pakkuda kõikvõimalikku aktiivset tegevust – õppida rattasõitu, suusatamist ja ujumist ning loomulikult ka pallimänge. Mitmekülgsus on oluline. Kuni teismeeani võiks lapsele tutvustada võimalikult palju erinevaid spordialasid ning kui tal ühel hetkel tekib tahtmine spetsialiseeruda, on mitmekülgne ettevalmistus olemas.

Kuidas siis kaasa aidata, et laps valiks nutiseadme asemel liikumise? Sünnipäraselt tahavad lapsed üldjuhul liikuda, küsimus on selles, millal see soov kaob ja miks. Sattusin äsja lugema üht spordiringi tutvustavat teksti, mis ütles, et seal saavad lapsed end proovile panna ja selgeks teha, kes on kõige osavam. Mul hakkas kurb mõeldes nendele, kes lahkuvad trennist teadmisega, et nemad kolme parima hulka ei kuulu. Oleks ju tore, kui laps võtaks trennist kaasa rõõmu liikumisest, mitte teadmise, et sai palliviskes 15. koha.

Lapse soovimatuse taga sporti teha võibki olla võistlusmomendist tulenev ebakindlus. Seda põhjustab negatiivne tagasiside, mida nad ei taha uuesti kogeda. Ka liigkõrged ootused. Tagasiside andmine on väga oluline, kuid see võiks olla kiitus pingutuse eest, mitte hinnang tulemusele. Kui laps andis endast kõik, pingutas nagu oskas, on ta igal juhul kiitmist väärt, seda tulemusest hoolimata. Igaüks tahab korrata uuesti seda tegevust, mille kohta ta saab positiivset tagasisidet.

Väga tähtis on ka tajutud pingutus. Nii joostes kui ka matemaatikaülesandeid lahendades võib ülesanne tunduda väga lihtne, parajalt närvekõditav või üle mõistuse raske. Esimene ja viimane ei motiveeri. Kui ma näen trennis, et mõni osavusharjutus on lapsele liiga lihtne, pakun talle järgmise, kuni näen, et tal hakkab põnev. Liiatigi oleme enne palju kordi läbi rääkinud, miks me teeme harjutusi, mis meil kohe kõige paremini välja ei tule.

Nii joostes kui ka matemaatikaülesandeid lahendades võib ülesanne tunduda väga lihtne, parajalt närvekõditav või üle mõistuse raske. Esimene ja viimane ei motiveeri.

Kuna kehalise aktiviteedid konkureerivad paljude teiste põnevate tegevustega, mis loovad samuti heaolutunde, on küsimus, kas vanemad aduvad, mil moel nad mõjutavad laste liikumisharjumust. Vanemate eeskuju on ülioluline – koos matkamine, koos sportimine. «Koos» on märksõna.

Eriti tõhus, ja seda mitmes mõttes, on üheskoos mõne päris uue spordiala proovimine. Kui tihti näeb laps olukordi, kus vanem ei ole perfektne, ei oska kohe kõike? Kui tihti õpite te koos uusi asju ja elate üksteisele kaasa?

Põnevaid võimalusi on palju, näiteks aerulauaga jõel või järvel kulgemine, tasakaaluliinil kõndimise proovimine, koos ratsutama õppimine, kettagolfi mängimine, mobiilne orienteerumine (MOBO). Tervisekoolis meeldivad lastele ka väga lihtsad mängud. Vana hea mädamuna mäng. Kummikeks, mis paljusid proovile paneb. Tore, kui saate lastega jagada oma lapsepõlve lemmikmänge.

Julget pealehakkamist ning mis peamine – liikumisrõõmu!