Fotod: politoloogist õllekorüfee lõi aukartust äratava saavutuse puhul poekülastajatega klaase kokku

«Ajaviiteks lauale tõstetud kaardipakk jääb täna puutumata ... vanad sõbrad vahivad heldinult lakke, rääkides pikke lugusid vaid ühmatuste ja lauale heakskiidu märgiks löödud käepatsatuste abil.» Keda või mida kirjeldab see lause? Õlut, mõistagi. Täpsemalt Tankeri pruulikoja uusimat keelekastet «Fuck Catapults».

Taolisi poeetilisi, et mitte öelda lüürilisi kirjeldusi leidub politoloogist õlleentusiasti Karmo Tüüri blogist «Gambrinuse õllepäevik» omajagu. Selles blogis tutvustab Tartus Rüütli tänaval õllepoodi pidav Tüür kõiki uuemaid kesvamärjukesi, mida talle proovimiseks lähetatakse, ning kui õlu tema heakskiidu pälvib, võib blogist leida selliseid postitusi, mis panevad lugejagi ette kujutama, et ta on samuti sellest rüüpest osa saanud. No kuidas siis ei ole, kui loed, et

«Aroom. Tabaka-banana! Murrr. Nurrr. Kurrr. Oi seda viirukit suitsetaks kohe pikemalt. Või siis seda õlut. Nuusutaks, mitte suitsetaks. Suuuured pehmed piparkoogid, kaetud mandlivaabaga.

Esmamekk. Piparkoogimajas piparkoogiahjus küpsetatud mandli-piparkook, kastetuna pähkliviina sisse ja siis veeretatud röstitud kookose helvestes.

Keskmaitse. Kirsidžemmiga täidetud meepräänikud. Pröökavad präänikud. Majasuurused kirsid kahandatuna sõstrasuuruseks, kastetud jämeda šokolaadi sisse. Riputatud vaniljeköiega präänikupuu külge. 

Järelmekk. Vaniljevaikus. Vaniljevaik. Vaniljevaiku nõrguvad mandlid.» (23. august, Trinity In Black Bourbon BA (Pühaste / AF Brew / Zagovor, Eesti / Venemaa).

28. augustil tegi Tüür oma õlleblogisse 5000. postituse – ehk siis on ta ära kirjeldanud 5000 erinevat õlut! Sel puhul kutsus õlleguru oma fännid ja muidu kesvamärjasõbrad õllepoodi klaase kokku lööma. Tartu Postimeeski oli kohal ning tegi päevakangelasega asjakohase intervjuu.

Karmo Tüür. Mehi, kes on ära joonud lihtsalt 5000 õlut, leidub küllap üksjagu, kuid mehi, kes on proovinud 5000 erinevat õlut, pole ilmselt just väga palju. Samas julgen ma arvata, et tegelikult olete mekkinud märksa rohkem erinevaid õllesid kui see 5000. Kui paljusid erinevaid kesvamärjukesi te üldse proovinud olete?

Aus vastus on, et ei tea. Sellepärast hakkasingi seda õllepäevikut pidama omal ajal, et jääks jälg maha enda jaoks, et mäletada: seda olen ma joonud, see maitses niimoodi. Puusalt tulistades võiks öelda, et umbes kaks korda niipalju, aga see võib olla ka ainult tuhat või kaks tuhat rohkem, sest enamus elust on ju veedetud viljastavates Nõukogude tingimustes, kus õlut kas oli või ei olnud ja see oligi kogu valik.

Millal te selle blogiga alustasite?

Umbes samal ajal, kui Tartus poe avasin ehk seitse aastat tagasi. Avastasin, et õllesorte on nii paganama palju, et ei suuda neid kõike meelde jätta, ja hakkasin päevikut pidama. Alguses sai lihtsalt väga tehniliselt kõik kirja pandud.

Kuidas näeb välja ühe blogipostituse sünd? Kuidas käib degusteerumine ning kas kirjatükk – mis on tihti väga poeetiline - selle kohta sünnib kohe või pärast mõningat «settimist»?

Vaidlen vastu, enamus kirjeldusi on jätkuvalt tehnilised, stiilis milline on vaht ja värv ja maitse, kuid jah, mõnikord lööb mul sellise kirjandusliku põhja alt ära ja siis võib tulla lehekülg või isegi mitu teksti, kusjuures tihtipeale ei ole see tekst õllega üldse seotud.

Aga degusteerimine ise näeb välja nagu ikka: pikalt nuusutada ja siis väikeste lonksudega proovida. Mul on kolme lonksu reegel: esimene lonks võib olla üllatust tekitav, teise ajal hakkad sa mõistma ja kolmanda ajal sa tegelikult saad aru, mida sa jood. Ehk siis degusteerimise ajal tarbin ma ära võib-olla veerandi sellest väikesest 0,33 liitrisest pudelist, et ta ära kirjeldada. Ja kirjutan ma kohe, sest hiljem... Mälu ei usalda ma küll kopika eestki.

Olen endale normiks seadnud, et õhtul, kui olen kodus ja mul pole ühtki muud pakilist ülesannet, kirjeldan ära kolm uut õlut. Nii et degusteerimise käigus tarbin ära ehk nii sada grammi õlut. Kui õlu on ääretult halb, rändab see kraanikaussi. Aga õnneks halbasid õllesid minu kätte eriti ei satu.

Aga kas mõni õlu on olnud ikkagi ka nii halb, et te pole pidanud vajalikuks talle ridagi pühendada, isegi mitte seda rida, kus ütlete, et see vedelik rändas kohe kanalisatsiooni?

Ei. Ka halb emotsioon on emotsioon ja väärib kirjeldamist. Tõsi küll, ma olen jätnud kirja panemata mõne õllekirjelduse, kui mõni hea kolleeg on saatnud omatehtud õlle, mille üle on tema väga õnnelik, aga mina olen mõelnud, et ei taha inimest solvata.

Kuidas üldse need degusteerimiseks mõeldud õlled teie kätte satuvad, poest ju sellist valikut ei leia?

Eks ma oma poe selleks asutasingi, et õlled ise minu juurde tuleks. Osad on maaletootjate või tootjate kaubanäidised. Osad on sellised, mida toovad ka täiesti võõrad inimesed, ütlevad, et näe, uus põnev asi, proovi ära, kirjuta – tahan näha, mida sa kirjutad sellest.

Kui paljude riikide õlletoodangut proovinud olete ja kus tehakse parimat õlut?

See number võib olla 60-70 riigi ümber. Põhiliselt Euroopa, ka Põhja- Ameerika riigid. Kus parimat õlut tehakse – sellele pole vastust olemas. Ameerika on selle poolest suurepärane näide – seal tehakse maailma kõige halvemat ja kõige paremat õlut. Võib-olla kuskil tehakse veel paremini – ma ei tea lihtsalt.

Kuhu Eesti sellel skaalal asetub?

Eesti on käsitööõllede maailmas umbes samal positsioonil nagu Eesti on maailmas küberjulgeoleku valdkonnas. Ehk siis Eesti on nendes maailmades tunduvalt suurem kui ta füüsiliselt on ning kui räägitakse Eesti käsitööõllest, siis asjatundjad noogutavad, et jaa-jaa! Ehk me oleme üsna erakordne näide sellest, kuidas nii väiksel maal asjaolude kokku langemisel oleme saanud märkimisväärselt heal tasemel käsitööõllede tegijaks.

Teie õllepäeviku kõige suurem tunnustus on «megatasandi rüübe». Kas seda hinnangut on praegu teie käest lihtsam või keerulisem pälvida kui blogiga alustades?

Täpsustan: kõige suurem tunnustus on «kosmiline gigatasand» või vahepeal lausa «intergalaktiline». Aga kahtlemata on seda hinnangut keerulisem pälvida kui alustades, sest olen lihtsalt heade asjadega ära harjunud. Nüüd peab olema tõesti midagi erakordset, et seda hinnangut teenida. Et pälvida mult aplausi, peab õlu olema mõõdukalt lollakas või päris napakas. Igasugused kiiksud, veidrad lisandid ja veidrad maitsekombinatsioonid on väga teretulnud. Minu jaoks on nii, et mida hullem, seda parem!

Mis on kõige omapärasema lisandiga õlu, mida olete proovinud?

Näiteks Islandil on väga levinud toidu valmistamine lambasõnnikuga suitsutades, sest muud pole. Nii on seal õlu, mille linnaseid on suitsutatud lambasõnnikuga – juba see kõlab veidralt. Aga nüüd tehti seal õlu, kus lambasõnnikuga oli suitsutatud vaala munandeid, mida oli pandud õlle sisse. Aga see on lihtsalt vahva lugu, sest õlle maitsele ei andnud need mitte midagi juurde. Nii et neid veidrusi on olnud.

Kumb on põnevam: kas välispoliitika või õlu?

Ma fännan mõlemaid ja selles mõttes on see minu jaoks väga hästi toimiv kombinatsioon. Kui ma tegeleks ainult õllega, siis see muutus tõenäoliselt pikapeale rutiinseks, kui ma tegeleks ainult välispoliitikaga, siis ka tüdiks ära. Kahemõõtmeline tegevus on alati parem kui ühemõõtmeline.