Motomatkajad jõudsid kuumalaine ja laguneva «Putini» kiuste Võrtsjärve lähistelt Marokosse ja tagasi

Janari Zirk ja Kaia Päss iga päev Uraliga ringi ei sõida. Kui nad parasjagu ei reisi, käivad nad rattaga vahel suviti mõnel üksikul motoüritusel.

FOTO: Margus Ansu

Elukaaslased Janari Zirk (25) ja Kaia Päss (31) hüppasid tänavu jaanilaupäeval Võrtsjärve lähistel asuva limnoloogiakeskuse juures mootorratta, külgkorviga Urali selga ning keerasid tsiklilenksu Maroko poole.

Elukaaslased Janari Zirk (25) ja Kaia Päss (31) hüppasid tänavu jaanilaupäeval Võrtsjärve lähistel asuva limnoloogiakeskuse juures mootorratta, külgkorviga Urali selga ning keerasid tsiklilenksu Maroko poole.

Kuna nad olid oma reisivahendiks valinud Nõukogude Liidus toodetud sõiduriista, olid nad juba eos arvestanud asjaoluga, et ratast tuleb reisi jooksul aeg-ajalt remontida. Lisaks vahetusriietele ja matkavarustusele pakkisid reisisellid mootorratta külgkorvi hulgaliselt Urali varuosi, millest enamikku siiski tarvis ei läinud.

See aga ei tähendanud, et sõiduvahend remonti ei vajanud, pigem vastupidi: remontida tuli palju kordi ning vahel pidid nad laguneva masina pärast mitu päeva ühes paigas püsima ja varuosi ootama. Kaia ristis nende reisivahendi Putiniks, ilmestamaks masina päritolumaad ja selle kanget iseloomu.

Itaallaste keevitusest polnud Vene tehnika paikamisel abi ning käiku lasti pommikindel abivahend: vana hea hõbedane kleeplint, tuntud ka kui McGyveri teip.

Ettevalmistused reisiks

Mõte Uraliga kusagile kaugele minna tuli Janaril ja Kaial juba aastaid tagasi. «Algul mõtlesime tsikliga Austraaliasse sõita,» sõnas Kaia. «Aga vahepeal saime mõlemad stabiilse ja hea töökoha ning pikk reis ei tulnud enam kõne alla,» lõpetas Kaia alustatud mõtte Janari.

Maroko tuli päevakorda, kui oli selge, et nad ei saa mõnest kuust pikemat reisi ette võtta. «Eesmärk oli Euroopast kaugemale jõuda ja Maroko asub ikkagi teisel mandril,» lisas Kaia.

Reisi ette valmistades tuli peale varustuse ja varuosade komplekteerimise tsikkel ümber ehitada. Nagu teised Nõukogude Liidus valmistatud mootorrattad, töötab ka Ural kuuevoldise aku pealt. Et tänapäevased GPS- ja nutiseadmed vajavad töötamiseks 12-voldist voolu, ehitas Janari mootorratta elektrisüsteemi ümber.

Kuna Janari õpetab Tartu kutsehariduskeskuses autotehnikuid, ei olnud mootorratta juhtmestiku ümberehitamine tema jaoks keeruline ettevõtmine. Ka kogu mootorratta restaureeris Janari oma kätega üle-eelmisel talvel.

Elukaaslaste sõnul võttis kõige enam aega raha kogumine. «No selle peale kulus oma poolteist aastat,» sõnas Janari. Kogu ettevõtmise eelarve küündis kahe peale 5000 euroni.

Jaanilaupäeval limnoloogiakeskuse juurest sõitma hakates ei olnud kindlat plaani, kui pika maa nad päeva jooksul maha sõita soovivad. Ka polnud broneeritud tube hotellides ega motellides. Peamiselt oli plaan ööbida telgis ja teele jäävates kämpingutes.

Esimesed probleemid

Läikivmust Ural vedas neid esimesel päeval Leetu Panevežysesse. Probleemid tsikliga hakkasid juba seal, nimelt vajas vahetust selle vasakpoolne plokikaas. Õnneks kohtasid Janari ja Kaia seal üht retro­tsiklite entusiasti, kes annetas neile uue plokikaane.

Järgmine takistus tabas neid Slovakkias, kui Urali nukkvõlli hammasratas hakkas logisema. Janari proovis logisevat hammasratast käepäraste vahenditega parandada, kuid Austriasse jõudes hakkas Urali mootorist taas kostma tuttavat ebameeldivat kolinat. Et spetsiifilisi varuosi oli Kesk-Euroopast üsna keeruline, et mitte öelda võimatu leida, laskis Janari uue jupi saata Eestist Austriasse kiirkulleriga.

«Me rikkusime reisi ajal teistel turistidel hästi palju ilusaid vaateid ära, sest tihtipeale sattusime mootorratast remontima kaunis kämpingus, kus ümberringi ilus loodus, ja siis meie seal õliste näppudega õliste mootorrattajuppide keskel,» meenutas Kaia.

Ka sai Austria mägedes proovile pandud Urali mägironimisoskus ning mägedest laskudes kippusid pidurid üle kuumenema. «Siis tulime sealt suitsevate piduritega alla,» rääkis Kaia.

Edasi viis neid tee Sloveeniasse, seejärel Horvaatiasse ja Põhja-Itaaliasse, kus nende Ural otsustas taas streikima hakata. «Siis läks generaator pooleks, mida polnud kunagi varem juhtunud,» meenutas Janari. «Seda lauset kuulsin ma reisi ajal päri mitu korda,» sõnas Kaia naerdes.

Reisisellid leidsid väikese töökoja, kus kohalik meistrimees aitas neil generaatori korpuse kokku keevitada. Paraku mõnisada kilomeetrit hiljem veendusid motomatkajad, et itaallaste keevitusest polnud Vene tehnika paikamisel abi, ning käiku lasti pommikindel abivahend: vana hea hõbedane kleeplint, tuntud ka kui MacGyver​i teip.

Kaktused ja kaamelid

Logiseva generaatoriga jõudsid nad Lõuna-Prantsusmaale. Samal ajal painas Euroopat kuumalaine. Harv polnud olukord, kui õhutemperatuur küündis julgelt üle 35 soojakraadi. «Sõitsime lühikestes pükstes ja särgiväel ja isegi sõites ei saanud jahutust,» meenutas Kaia.

Ka ei kulgenud asjaajamine Prantsusmaal kuigi libedalt. Janari tellis Eestist Uralile taas uue varuosa, kuid keeruline oli leida töökoda, kus seda vahetada. «Inimesed olid üsna umbusklikud ja mitte eriti abivalmid,» sõnas Kaia. Enamik, keda nad abi palumiseks kõnetasid, ei rääkinud ühtegi keelt peale prantsuse. Kaia lasi käiku kõik võõrkeeled, mida ta veidikenegi purssis. Abi ei olnud ei inglise ega hispaania keelest. Arusaadavalt polnud eesti ja vene keelega seal midagi peale hakata.

Viimaks saabus Eestist vajalik varuosa ning neil õnnestus Ural jälle sõidukorda seada. Tee Marokosse sai jätkuda.

Hispaaniasse jõudes hakkas Uralist äkitselt palju õli lekkima. Selles pole muidu midagi erakordset, et masinast veidi õli immitseb, kuid Hispaania idarannikul kulgedes hakkas mootorist õli lausa lahmama. «Püksisääred ja jalanõud said ikka jubedalt mustaks, neid enam päris puhtaks ei saanudki,» meenutas Kaia.

Et masina mootor määrdeainepuudusel päris kokku ei jookseks, tegid nad peatuse Torreblancas, kus selgus, et mootori remondiks kulub loodetust palju rohkem aega ning varuosade tellimine, nende ootamine ja sõiduvahendi kokku ladumine jättis Janari ja Kaia Torreblancasse paigale pea nädalaks. «Tegelikult oli seal vahelduseks päris mõnus. Saime üle pika aja magada konditsioneeritud toas ning käia isegi rannas,» sõnas Kaia.

Torreblancast leidsid reisisellid kohaliku motoentusiasti Rafa, kes aitas neil Urali töökorda sättida ning teekond Marokosse jätkus taas.

Et kogu reisi vältel oli Janari juhiistmel ning Kaia tema selja taga, olid neil ühisest retkest väga erinevad mälestused ja mälupildid. «Kusagil Kesk-Hispaanias Janari hõikas mulle sõidu ajal, et ma talle märku annaksin, kui kaktuseid näha saab. Ma vastasin talle selle peale, et kaktused algasid juba Prantsusmaal, ehk mitusada kilomeetrit tagasi,» rääkis Kaia.

Selles pole muidu midagi erakordset, et masinast veidi õli immitseb, kuid Hispaania idarannikul kulgedes hakkas mootorist õli lausa lahmama.

Nende sõiduvahend pakkus terve tee inimestele huvi. «Enamik arvas, et tegu on BMWga, aga Hispaanias kohtasime üht vene keelt kõnelenud meest, kes sai kohe aru, mis masinaga tegu, ning imestas hoopis selle üle, et mootorrattal oli küljes Eesti numbrimärk,» lausus Kaia.

Kui Janari ja Kaia lõpuks Marokosse jõudsid, ei hakanud nad sisemaale sõitma, vaid peatusid Vahemere rannikul Tangeri linnas. Sealne liikluskultuur oli aga eurooplastele sedavõrd üle mõistuse, et peatuskohas parkisid nad mootorratta maa-alusesse parklasse ning panid selle käima alles siis, kui asusid koduteele. «Poolkohustuslikus korras võtsime eesmärgi Marokos kaamelitega sõita. Otsisime mööda rannaäärt kaameleid, aga hiljem selgus, et loomad olid ühes suvalises parklas, mis nägigi rohkem välja nagu kaamelite parkla,» meenutas Kaia. Aga väikesest otsinguretkest hoolimata sai sõit kaamelite seljas tehtud.

Tagasireisiks Marokost Eestisse valisid Janari ja Kaia veidi teise marsruudi. Näiteks oli neil kindel eesmärk käia ära Andorras, kus sündis nende retke kõrgusrekord. Uraliga õnnestus tõusta 2408 meetri kõrgusele üle merepinna. «Mida kõrgemale jõudsime, seda raskemini masin edasi läks, lõpus üle esimese käigu ei kannatanudki sõita,» sõnas Janari. Kaiale tundus mäkke sõites, et kohe-kohe tõuseb Urali esiratas õhku.

Käru peal koju

Et läbida võimalikult palju riike, sõitsid Janari ja Kaia Eestisse tagasi Saksamaa, Šveitsi ja Tšehhi kaudu. Kui teel Marokosse said nad osa korralikust kuumalainest, siis tagasi tulles jäid nad Tšehhis korraliku paduvihma ja sellest tekkinud üleujutuste kätte. Õnneks polnud tulvavett nii palju, et see oleks Urali teelt minema pühkinud.

Üsna valutult jõudsid noored Uraliga taas Baltimaadesse, kuid millalgi Leedu keskel hakkas Urali mootorist taas õudset kolinat kostuma. Et masin ikka ühte tükki jääks, otsustasid motomatkajad Eestist käruga auto Lätti vastu kutsuda ning koju, Võrtsjärve lähistele veeres Ural juba haagisel.

«Kui ma vaatasin, kuidas Ural eesoleva auto treileri peal läbi udu koju sõitis, mõtlesin, et see masin ei ole kuidagi kehv,» rääkis Kaia «Ta on kapriisne ega andesta midagi, aga mõtlesin tagasi sellele, kuidas ta ronis üle Alpide, ronis üle Püreneede, roomas üle Hispaania tulikuuma kiviklibumaastiku, jäi koos meiega ellu 40-kraadises kuumuses Marokos, sõitis läbi paduvihma, jörises mööda uskumatult kaugeid teid ja pakkus jutuainet võõrastega 17 riigis ja mitmes keeles.»

Nii Janari kui ka Kaia on seda meelt, et säärast ettevõtmist tasuks korrata. Ilmselt valiksid nad sihtkohaks mõne muu huvitava paiga, kuid Uraliga reisida nad ei pelga. «Aga praegu tunnen küll, et olen oma tööandja ees kõvasti moraalselt võlgu, seega lähiajal uusi reisiplaane ei tee,» sõnas Kaia.

EESTI-MAROKO-EESTI

  • Läbisõit: ligi 11 000 kilomeetrit
  • Kestus: 23. juunist 8. augustini
  • Läbitud riigid: 17
  • Reisi eelarve: ligi 5000 eurot
Tagasi üles