Politseikapten: ka purjus inimeste hädakõnesid ei saa kõrvale lükata

Politseikapten Kert Kotkas tõdes, et kui alkoholi tarvitanud inimeste osalusel aset leidnud juhtumid oleksid olemata, väheneks korrarikkumiste arv Eestis üle 50 protsendi.

FOTO: Sille Annuk

Politseikapten Kert Kotkas selgitab, miks politsei võtab iga relvadega seotud teadet tõsiselt, ja avab taustu, kuidas kiirreageerijad jõudsid Tartus süüta mehe koju, kuigi väljakutse teinu oli joobes ja tuli viia kainenema.

Põhiseadus ütleb, et kodu on puutumatu. Kuu tänavas käisid kiirreageerijad hiljaaegu valeteate peale süüta inimese kodus. Kas politsei reageeris üle ja ülemäärase jõuga?

Kõige lihtsam kommentaar on see, et pöörame korraks selle olukorra ümber. Pange ennast situatsiooni, kus kuulete midagi, helistate politseisse oma parima teadmise kohaselt, et juhtus midagi. Mida te politseilt ootate sellises olukorras?

Eks adekvaatset sekkumist.

Kui kuulsite, et olid püsspaugud, ja otsustasite, et nüüd helistan. Milline see adekvaatne sekkumine võiks olla? Kas see, et tullakse kohale ja vaadatakse ümber maja? Või et kahe päeva pärast tuleb uurija? Või ootaks te sellise väljakutse peale midagi muud?

Kolleeg tõstis raadioarutelus küsimuse, et ehk oleks politsei pidanud kuidagi teisiti veenduma, kas kõnes nimetatud ohtu on või pole mitte.

Mõtleme siis koos, kuidas seda teha. Võibolla oleme oma kapslis väga kinni, et peame minema, kohe tuvastama ja nägema. Vahetevahel inimesed kõrvalt vaadates leiavad üksjagu parema lahenduse. Kuidas teil läks?

Kipun olema samal positsioonil, et sellise teate peale tuleb kiirelt sekkuda, aga natuke provotseerin.

Jõuamegi tõdemusele, et sellises olukorras on häid valikuid jube vähe. Oluline komponent on, et meie inimesi on treenitud võtma seda kõike tõsiselt. Kui võtta tõsiselt, siis niisuguses olukorras on ootamatuse faktor pea ainus, mis töötab.

Meil oli vanas toimetuses silt, et oleks me eile õhtul olnud pooltki nii targad kui täna hommikul. Mis tähendus on tagantjärele tarkusel, et see helistaja hüüab «Hunt!» alailma või et ta oli purjus?

Kahjuks seda, et väljakutsuja on purjus, ei saa praegusel ajal võtta välistava asjaoluna. Olen vahel toonud näite, et kui eeldada, et need juhtumid, mis on aset leidnud alkoholi tarvitanud inimeste osalusel, oleksid olemata, ei väheneks korrarikkumiste arv Eestis mitte 50 protsenti, vaid selgelt rohkem. Kui pulti helistab keegi selgelt purjus inimene, tuleb seda meie rollis võtta ikka edastatud sõnumi tõsiduse järgi. Meil on ohupõhine korrakaitse, kõik on suunatud sellele, et hirmsam tagajärg ära hoida.

Vaatame veel tollesse õhtusse: kui need kaks segasevõitu kõnet laskude kohta tulid, kuidas käis otsustamine, et lähevad kiirreageerijad?

Aega viita pole. Otsustamine peab käima enam ohtliku tagajärje järgi, milline on see väärtus, mida läheme kaitsma. Kui on teade, olgu või purjus inimese suust, et kõlavad relvalasud, siis see väärtus on elu. Ja see ei ole kuidagiviisi korteris viibijatega piiratud. See on selle maja elanike, trepikoja elanike elu. Seda on nähtud maailmas küll, kuidas selline olukord kiiresti areneb ei tea milleks.

Kui ruttu peab jõudma Tartus sellisel puhul kohale?

See on sisemiste regulatsioonidega paigas, aga olles ise pikka aega töötanud alarmsõiduki juhina ja reageerinud igasugustele väljakutsetele, siis nii ruttu, kui see on ohutult võimalik.

Olukorra lahendamise vundament on põhiseadus, paragrahv algab sedastusest, et kodu on puutumatu. Ja siis tulevad erisused.

Jah, need erisused ütlevad, et põhiõigusi võib riivata, kui riive on kooskõlas seadusega. Praegusel juhul korrakaitseseadusega, mis annab politseile õiguse valdusse siseneda.

Mis need olukorrad on?

Need ei ole punktidena, need on ohupõhiselt paika pandud: kui ohus on inimese elu, kui on vaja tõkestada rasket kuritegu. Seda õigust on politsei palju laialdasemalt kasutanud siis, kui tuleb teade, et inimest pole kaua nähtud, on hirm, et ta on saanud insuldi või on tervisega muud juhtunud.

Kuidas politseiametnikul tekib veendumus, et nüüd ma võiksin inimest kõnetada või veelgi enam, et on kohustus?

Ikka seesama korrakaitseseadus on kõige alus. Korrakaitseseadusest, kui kellelgi on mahti lugeda, leiab viite keskmisele objektiivsele isikule, mille järgi hinnatakse käitumise häirivust. Kõlab omapäraselt, aga lähtutakse keskmise objektiivse korrakaitseametniku tundest, kas on ohtu või pole. Kas peab sekkuma või ei pea. Kui on eelarvamus, et jube kuiv seadus, siis korrakaitseseadus seda kindlasti pole. Tõesti kihvt lugemine, sealt leiab vastused väga paljudele elulistele küsimustele. Kas üksindushetkedel või seltskonnas, korrakaitseseaduse lugemine on täiesti asjalik ajaviide. Saab teada näiteks seda, et kui politseinik tuleb ja küsib dokumente, ongi seadusega kirjeldatud tegevus, millel on omad alused ja protseduur. Isikusamasuse tuvastamine, kinnipidamine, valdusesse sisenemine …

Äkki leiab sealt ka inspiratsiooni, kuidas naabritele tellida politseiüksus. Kas ikka võib naabrile tellida politseinikud ukse taha?

See kõlab päris hästi. No ega ikka ei või küll. Mu sõnu kinnitab, et selle Kuu tänavalt helistanud isiku suhtes on teadvalt valeväljakutse tegemise eest algatatud süüteoasi. Õnneks neid väga palju ka ei ole.

Kas teadvalt valeväljakutseid või selliseid, mille peale tulevad kiirreageerijad?

Ikka teadvalt valeväljakutseid. Kas tulevad kiirreageerijad, sõltub teate ohutaseme kõrval ka sellest, milline on lähim patrull. Olnuks seal maja kõrval liikluspolitsei ekipaaž, olnuks nemad esimesed reageerijad. Valeväljakutse eest võib saada kuni 30 päeva aresti või trahvi. Menetluse käigus vaadatakse, kas otstarbekam on rahatrahv või taotleda kohtult aresti. Trahvi maksimumäär on 1200 eurot.

Õiguskuuleka kodaniku küsimus on nagu selles Joel Sanga pritsimehe luuletuses «Pritsimees täis südidust, murrab maha minu ust». Et kas politseinik järgmisel korral täis südidust murrab maja minu ust? Ei midagi sellist.

Raha on, võib isegi lubada?

Selleks peab siis küll omamoodi hingeseisund olema. Aga eks selleks ka arestivõimalus.

Kas Kuu tänava juhtumi puhul on selgusele jõutud, mis olid mõjurid lisaks alkoholile. Et seal taustal tüli hõõgub, on kergesti märgata.

Seda me ei ütleks enne, kui on koostatud väärteoprotokoll.

Mõnes riigis on teadvalt valeväljakutsed ka kriminaalkorras karistatavad.

Mõned valeväljakutse liigid meilgi. Kui mõni inimene peab vajalikuks pommiähvarduse sooritada, siis on automaatselt tegu kriminaalkuriteoga.

Mõnel inimesel on süda haige ja ta võib ära surra sellestki, et maskis mehed valeväljakutse peale sisse tulid. Risk igal juhul, pole mingi lõbu.

Kõige vähem on see lõbu politseinikele. Alati on võõrasse ruumi sisse minek seotud riskiga, sa ei tea, kui palju on inimesi ja mida oodata. Kas ehk keegi on tassinud endale granaadi ja istub selle otsas. Jõuamegi sinna, et kõrgele ohule viitavatele teadetele reageerimisel me kõik tahame, et see ei oleks päris. Olles ise küllalt kihutanud vilkuritega kohale, ikka käib peast läbi, et oleks tore, kui oleks valeteade, ja kedagi pole tapetud. Kui praegu veebis kuvada uudis, et Tartus kuuldi kortermajas kaht püssilasku, siis ma arvan, et terve linn mõtleks, et oleks tore, kui see pole päriselt. Aga kui selgub, et polnudki päriselt, selgub ka kohe, et reageeriti üle, kui saadeti kaks ekipaaži kiirreageerijaid, võib-olla murti ukski maha.

Põhiseadus § 33
Kodu on puutumatu. Ei tohi tungida kellegi eluruumi, valdusse ega töökohta ega neid ka läbi otsida, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses.

Vaatasin, kommentaariumis küsitakse, kas sellisel puhul hüvitist antakse?

On riigivastutuse seadus, mis käsitleb juhtumeid, kui kellelegi on haldusorgani tegevuse käigus kahju tekitatud. Kui näiteks kahjutulele tuleb sõita läbi kellegi aiast, risti üle kapsamaa.

Kas omanik peab minema hüvitist küsima või ametkond läheb pakkuma, et teil olid siin kapsad, enam ei ole?

Korrektne vastus on, et isikul on alati õigus sellise taotlusega pöörduda, kui ta leiab, et põhjendamatult on talle tekitatud varalist kahju.

Ja lõpetuseks. Kui elab rühm inimesi ühes trepikojas ja nad käivad üksteisele närvidele, nagu see juhtumgi viitab – lapsed mängivad valjusti ja muusikamaitse ei klapi –, siis kes peab klaarima?

Meie õigusruumis naabrid omavahel, isegi ühistu ei saa. Politsei on kohustatud reageerima teadetele, kui on süütegu või korrarikkumine. Kui asi taandada küsimusele, et üks ei salli teist, tuleb see eraõiguslike vahenditega lahendada.

Aga piir läheb kohe sealt, et kui keegi rikub öörahu või hakkab avalikus kohas või ka aknast sõimama, siis see kohe läheb avalik-õiguslikku sfääri ja siis võib tegu olla avaliku korra rikkumisega. Näiteks kui naaber on vastik, lihtsalt ei salli ja juba sundmõtted tekivad, kohe üldse ei saa ja paiskan rõdult või trepikojas natuke tõde, tahab ta seda või ei, siis sellel naabril on õigus avalikus kohas käia sõimu talumata. See piir ei jookse sirgelt.

Praegune teemakäsitlus hõlmab ka rahurikkumist. Keegi ei pea taluma öörahu ajal, mil ametliku sõnastuse järgi on ülemäärase müra ja valgus­efektide tekitamise keeld, valju räuskamist ja läbustamist. Mõnigi kord on kohtukaasustes jõutud lahendile, et niisugune olukord rikub ka kodu puutumatust. Ja siis on vaja rakendada valdusse sisenemist.

Mis on kokkuvõttev sõnum Kuu tänava juhtumi kohta?

Õiguskuuleka kodaniku küsimus on nagu selles Joel Sanga pritsimehe luuletuses «Pritsimees täis südidust, murrab maha minu ust». Et kas politseinik järgmisel korral täis südidust murrab maha minu ust? Ei midagi sellist. Sõnum inimestele, kel politseiga puudub kokkupuude, siis … ma ei saa öelda, et sada protsenti välistatud, ma tahan ka aus olla, aga selle tõenäosus on nii ääretult väike, et sellega pole üldse mõtet arvestada.

Tõlkida tuleks, et kõigil neil asjadel kipub olema eellugu.

Jah.

Kuu tänava juhtumi kulg

  • Kõne häirekeskusele laskudest Kuu tänavas laekus 22.09
  • Patrull sai kõrgeima prioriteedi (Charlie) väljakutse kell 22.10
  • Patrull sündmuskohal 22.14
  • Joobes mees kinni peetud, teadmine, et tegu valeväljakutsega kell 22.21
Tagasi üles