Kutsehariduskeskuse õpetaja krooniti Kanadas nii maailma- kui ka Euroopa meistriks

Urmas Treier tõstab kutsehariduskeskuse väikse välijõuväljaku raske palgi üles nagu muuseas. Peabki tõstma, sest võistlustel tuleb sirgetele kätele saada kaugelt üle 100 kilogrammi kaaluvad raskused. Foto: Margus Ansu

Urmas Treier oli kuueaastane Kõrveküla poisike, kui Kanada linnas Montrealis jagasid teiste sportlaste seas olümpiamedaleid ka tõstjad.

20 augustil, Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeval krooniti Tartu kutsehariduskeskuse kehalise kasvatuse õpetajana leiba teeniv Treier sellessamas olümpiamängude tõstesaalis veteranide maailmameistriks.

Kui detsembris oma 50. sünnipäeva tähistav Treier Montrealis viimasele katsele läks, oli juba selge, et MM-tiitel kuulub talle. Saalis juubeldavaid väliseestlasi nähes jõudis talle kohale: mitmete hõbedaste ja pronksiste autasude kõrval on ta viimaks võitnud ka selle kõige ihaldatuma, MMi kuldse medali, mida oli jahtinud juba 14 aastat.

Venelase dopingukissell

Veelgi enam, Montrealis krooniti Treier omapärase paradoksina ka tänavuseks Euroopa meistriks. Juunis Soomes Rovaniemis toimunud EMil oli Treier pidanud seisma poodiumi teisel astmel, kuid mõni nädal hiljem selgus tõsiasi, et venelasest võidumees oli tarvitanud keelatud aineid ning nii tõusis esimeseks Urmas Treier. See oli tema teine EM-tiitel.

«Juba Soomes oli tegelikult selge, et venelasega asjad päris korras pole, tegi seal dopingukontrolli minnes korralikult tsirkust,» rääkis Treier. «Tuligi välja, et ta polnud jätnud midagi juhuse hooleks ja oli kasutanud lausa nelja dopingainet – mehel oli sees ikka korralik kissell!»

Urmas Treier tagasi kodumaal, kaelas MM- ja EM-kuld ning käes EMi parima tõstja karikas.

Erakogu

MMi otseülekannet vaadanud sõbrad imestasid, et ma kepsutasin seal ringi nagu noor poiss, muheles Urmas Treier.

Maailma tõstespordi liit tegi Treierile ettepaneku, et EM-kuld pannakse talle kaela MMil. Tartlane oli sellega päri ja nii mängiti talle kaks päeva enne oma võistlust Montrealis Eesti hümni ja anti üle kuldmedal koos Euroopa meistrivõistluste parimale tõstjale mõeldud karikaga. «Maailma alaliit põhjendas karika andmist sellega, et olen olnud teistele eeskujuks ja kümme aastat ala arendanud. See on muidugi väga suur tunnustus,» tõdes Treier.

MMil võistles Treier kaalukategoorias kuni 102 kilogrammi. Rinda tuli pista nelja konkurendiga, kokku oli M50 vanuseklassis eri kaaludes 18 osalejat. Treier pidas maha tulise heitluse oma suure Tšehhi konkurendi Daniel Kolariga, kellele ta nelja aasta eest Rovaniemis EM-il oli ühe kilogrammiga kaotanud.

«Oli väga põnev võistlus. Rebimises sain mina kirja 107 ja tema 105 kilo, tõukamises jäi minu tulemuseks 132 ja tal 130 kilo. Tegelikult sain juba võitjana üles ka 135 kilo, kuid tehniliselt polnud katse korrektne ja kohtunikud seda ära ei lugenud,» rääkis Treier.

Uued sihid

Kuigi suur unistus ehk MM-kuld sai Kanadas saavutatud, ei plaani Treier kangi veel niipea nurka visata. Ta lubab jätkata, kuniks tervist jagub, ning järgmiseks suureks sihiks on kahe aasta pärast Jaapanis toimuvad maailmamängud, mida esimest korda tituleeritakse ka veteranide olümpiamängudeks. «Maailmamängudelt on mul saadud üks neljas ja üks kolmas koht, Jaapanis oleks aeg kõige kirkama medali  nimel võidelda,» teatas vastne maailmameister enesekindlalt.

Enesekindluseks Treieril ka põhjust on, sest tema iganädalane treening sisaldab nelja harjutuskorda kangisaalis, jooksmine (või talvel suusatamine) sinna juurde. Nädalas sikutab ta rauda üles seitsme tonni jagu, kuid on olnud ka aegu, kui seda on olnud kümme tonni nädalas. Oma treeninguplaanid arutab ta läbi teeneka tõstmistreeneri, märtsis 78. sünnipäeva tähistanud Arne Heinlaiuga.

«MMi otseülekannet vaadanud sõbrad imestasid, et ma kepsutasin seal ringi nagu noor poiss, teised olid sellised, et kes lonkas üht, kes teist jalga,» muheles Treier. «Kui kaaluma läksin, siis ka seal hallipäised õllekõhtudega mehed küsisid, kuhu ma tikun, et 40–45-aastased võistlevad järgmisel päeval. Pidin neile siis juhiluba näitama, et ikka M50 klassis peale saaks.»

Võistlustel käimiseks peab Treier raha leidma oma taskust, toetavad ka sõbrad ja tuttavad, teatud määral ka alaliit. MMi sõidule pani pisut õla alla ka maaspordi liit, kuid näiteks Tartu linnalt ega kultuurkapitalilt ta toetust ei saanud, kuigi seda taotles.

«Ma arvan, et kui sportlane – vahet pole, kas noor, juunior, täiskasvanu või veteran – esindab Eesti riiki ja toob Eestile medaleid, peaks neid rohkem tunnustama ja toetama,» arutles Treier. Ta lisas, et sellisel juhul on inimesed motiveeritumad ja tervemad ning lõpuks võidab sellest terve ühiskond.

«Praegu on nii, et veteransportlased nokitsevad omaette ja teevad seda kõike oma kulu ja kirjadega. Riik, kohalik omavalitsus ja teatud fondid peaksid veteransporti rohkem toetama. Olgem ausad, kui poleks sõpru ja toetajaid, siis oleks rahvusvahelistel võistlustel käia väga keeruline,» nentis Treier.

Noorte füüsis paneb karjuma: katastroof!

Lisaks tööle kutsehariduskeskuses jagab Urmas Treier oma teadmisi ka Tartu ülikooli akadeemilises spordiklubis, kus aitab korraldada noorte kergejõustiklaste ja korvpallurite jõutreeninguid. Meie noormeeste füüsilise võimekusega on tema hinnangul lood nadid.
«Vaatad igal aastal neid, kes trenni tulevad, ja tahaks karjuda: katastroof!» on Treier otsekohene. «Sa oled 16-aastane poiss ja tõmbad neli korda lõuga... Või on kätekõverdustes 20 juures jaks otsas.»
Treier rõhutas, et tõstmine on spordiala, mis on Eestile läbi aegade väga palju au ja kuulsust toonud, ning kuigi spetsiaalselt selle ala treenimine nõuab väga suurt püsivust ja töökust, peaks kangisaalis rassimisel olema ka teiste spordialade treeningutes väga suur roll. «See annab kiiruse, baasjõu, vastupidavuse. Tõstmine on kõikidele spordialadele vundament,» sõnastas Treier oma seisukoha.