Indrek Hirv: mõte parkimismajast vallikraavi asupaigas ajab kurjaks

Indrek Hirv.

FOTO: Kristjan Teedema

Maailmas üldiselt parkimismaju enam südalinna ei tehta, hoolitakse rohkem inimeste tervisest kui mugavusest. Hoitakse umbes kilomeetrise raadiusega ring päris autovaba, jalgsi käimiseks, ning neljakilomeetrise raadiusega ring vaba suuremast liiklusest – see on siis rohkem rataste, taksode ja trammide, muidugi ka parkide ja välikohvikute päralt. Parkimismajad ehitatakse selle ringi välisserva.

Rootsi-aegse Tartu plaanilt on näha, kui laiad olid vallikraavid jõepoolse linnamüüri ees.

FOTO: Repro/Rootsi Riigiarhiiv

Sellist asja, nagu meil nüüd plaanitakse, ei poolda ka UNESCO, mõtlen ajaloolise turuplatsi täisehitamist, suurt ehitist vanas südalinnas seal, kus pole kunagi maja olnudki.

Püüan sellele mõeldes enam mitte väga kurjaks minna, mõtlen, et me ju olemegi muust Euroopast paar-kolmkümmend aastat maas ja peame ehk mõned lollused tagantjärele ära tegema, omaenese vigadest õppima ... Aga kujutan siis ette, mida võivad öelda Tartu külalised 2024. aastal, kuidas nad kummarduvad suure vett täis augu üle Vabaduse puiestee ääres ja imestavad, kuidas säärane asi kaasaegses Euroopas üldse võimalik saab olla.

… ja nad küsiksid minult prantsuse keeles vabalt ja avameelselt: «Mida kuradit te olete siin teinud? Kes on need idioodid, kes on sellist asja lubanud?»

Mäletan paari sellist tegelast Doris Kareva kabinetist ajal, mil ta oli UNESCO Eesti rahvusliku komitee peasekretär, paari väga viisakat, ent väga printsipiaalset tegelast, kes ei häbeneks oma arvamust ka välja öelda nii kohapeal kui ka Pariisi peakorteris.

Kujutan täpselt ette, mida nad ütleksid, kui seisaksime mingil Tartu kui UNESCO kirjanduslinna (mida Tartu juba on) ja Euroopa kultuuripealinna (milleks ta saab) üritusel kõrvuti, ja nad küsiksid minult prantsuse keeles vabalt ja avameelselt: «Mida kuradit te olete siin teinud? Kes on need idioodid, kes on sellist asja lubanud?» Peaksin volikogu liikmena vastama: «Meie!»

Miks ma arvan, et viie aasta pärast on sellel kohal alles auk? Aga sellepärast, et tõenäoliselt on seal midagi välja kaevata.

Kolmekümnendate aastate algul tehti seal põhjalikud väljakaevamised, neid juhatas baltisakslasest arheoloog Nikolai Stange. Otsiti peamiselt linnamüüri, aga märgiti ära ka vallikraavi asukoht. Umbes raamatukogu uue ja vana maja piiril ulatub tänava alla keskaegne väravatorn, seda peaks uurima ja võib-olla konserveerima ja klaasi alla panema, nii nagu on samasuguse asjaga tehtud Tallinnas Vabaduse väljakul.

Vallikraav, mis laius kogu selle ala all, kus praegu pargivad autod, aeti täis 17. sajandi teisel poolel, kui hakati ehitama bastione. Neid täideti kõige kättejuhtuvaga, sealt võib kindlasti leida tekstiili, nahka, tööriistu jms.

Vallikraavi maht on tohutu, sügavus võib olla näiteks kümme meetrit. Võib vist ka rohkem olla. Kui poolakad 1980. aastal seal prooviks puurisid, olevat tugev pind alles seitsmeteistkümnendal meetril vastu tulnud. Tõsi, me ei tea küll, kas see pehme osa oli vallikraavi täidis või lihtsalt settinud jõemuda.

Eks nüüd võiks küsida, kuidas sellele pinnasele Matteuse pangamaja sai ehitada. Sai hoopis kummalisel viisil. Üks Tartu tuntumaid ehitusinsenere, kes juhatas vana pangamaja haridusministeeriumiks ümberehitamist, rääkis mulle, et pangamaja ehituseks ei ole mitte vaiu moreenipinnaseni sisse taotud, vaid see ujub nagu kingakarp porilombil: keldris on näha, kuidas kergelt kaardus betoonpõhi toetub ühtlaselt pinnasele kogu maja all.

Püüan sellele mõeldes enam mitte väga kurjaks minna, mõtlen, et me ju olemegi muust Euroopast paar-kolmkümmend aastat maas ja peame ehk mõned lollused tagantjärele ära tegema, omaenese vigadest õppima.

Parkimismaja nii ei tee, parkimismaja peab siiski vaiadele toetuma... ja need peavad otsima moreenipinda väga sügavalt. Muidugi, kõik on võimalik, tänapäeval saab puurida auke ka väga sügavale, iseasi, kas see ära tasub.

Ehitamist või arheoloogilisi väljakaevamisi võib raskendada ka väike maa-alune jõeke, mis algab Inglisilla kõrvalt ning voolab siis Elleri kooli vanade majade alt läbi Emajõe poole.

Suuremate vihmadega hakkab see jõekene pahandust tegema, ta on näiteks paari­kümne aasta eest need kaks Elleri kooli maja lahku lükanud, nii et kangialuse kohale pragu tekkis, on tekitanud kolmesentimeetrise prao Werneri kohviku vastas olevate ülikooli õppehoonete vahele, on pursanud välja Volga restorani köögipõrandast. Volga kelder olevat praegugi vett täis. Ega tal kuhugi mujale voolata ole kui ikka Emajõe poole – tulevase parkimismaja alla.

Minule see jõeke meeldib – nagu Tartu vaim või nii ...

Olen viimasel ajal märganud, et mu tagasivaatav loomus, mu konservatiivne maailmapilt on tegelikult väga moodne. Moodsad lahendused ei vastandu neile. Maailm on uutest ohtudest, ähvardavast ökoloogilisest katastroofist näiteks, ära ehmatanud ja püüab leida pehmemaid lahendusi, vähendada linnade autostumist ja täisehitamist, hoida ja istutada pigem parke, kus lapsed ja eakad järjest kuumenevatel suvedel surmava palavuse eest varju leiaksid.

Rootsi-aegse Tartu plaanilt on näha, kui laiad olid vallikraavid jõepoolse linnamüüri ees.

Sirvisin varakevadel Hispaanias olles Malaga arengukava – parkidel ja purskkaevudel oli seal suur rõhk. Ka Vabaduse puiestee äärse parkimisplatsi võiks pigem uuesti pargiks teha. Võib-olla sobiks sinna väike moodne lava, mis avaneks kolmele poole, umbes nagu kolmekümnendate aastate lava Helsingis Esplanaadi tänaval Kappeli kohviku ees. Selle alla saaks ehitada nii vajalikud südalinna tualetid, selles saaks hoida klapptoole, sellel saaks korraldada tseremooniaid kõigi nende rattavõistluste ja maratonide lõpul, mida Tartu nii armastab.

Aga see oli vaid kõrvalmõte, ma lepiksin ka iga teise ettepanekuga, mis ainult ei oleks see liigsuur parkimismaja!

Ja parkimismaja konkursi žüriile soovitaksin ühe kriteeriumina projektide hindamisel ka vaadata, kui lihtsalt seda lammutada annab. Kui Tartu oma arengus muule Euroopale järele jõuab, on paratamatult ka see töö vaja ette võtta.

Tagasi üles