Ants Kask: vanakesed parema ootuses

Ants Kask

FOTO: Kristjan Teedema

Mis on tähtsam, kas erakondade valimislubadused või Eesti paljude seni vaesusriskis virelevate eakate inimväärne eluolu?

Tants pensionide teise samba vabatahtlikuks muutmise ja pensionide erakorralise tõusu ümber meenutab laste ringmängu «Kes aias?», kus koalitsioonierakondade kemplemise saatel püütakse midagi ära teha ja selle eest tunnustust saada. Seekord on ringi keskel meie kõige auväärsem osa elanikkonnast – pensionärid, kelle elujärje parandamiseks on poliitikud andnud lubadusi juba aastakümneid, kuid nimetamisväärsete tegudeni pole ikka jõutud. Ja kas nüüdki jõutakse?

Arvata võib, et hoolimata erakondade eriarvamustest on sel valitsusel ikkagi kindel plaan pensionisüsteemi tublisti kohendada. Pensionäridele oleks teretulnud mõlemad, nii erakorraline pensionitõus kui ka palju kõlapinda leidnud teise samba vabatahtlikuks muutmine.

Nüüdne pensionist elatumine on omaette kunst, mis kujutab endast justkui kirstus lamamist ja paar korda kuus normaalset söömist. Probleem on aga rahas, katteallikates ja eks see momendil ressursi puudumine annabki oponentidele põhjuse aasimiseks.

Endine kauaaegne riigikogulane Eiki Nestor, kelle vaimusünnitisena on loodud seni kehtiv keerukas indekseerimist kasutav pensionisüsteem, on plaanitavaid muudatusi nimetanud jaburuseks. Peab aga mainima, et igal süsteemil on oma aeg, pealegi pole see senine ka olnud mingi taevaõnnistus, mis oleks eakaid inimesi vaesuseriskist säästnud.

Nüüdne pensionist elatumine on omaette kunst, mis kujutab endast justkui kirstus lamamist ja paar korda kuus normaalset söömist.

Juba ürgkogukondlikust ajast peale on juurdunud tava, et lapsed toetavad ja toidavad oma vanemaid. Ka pensionisüsteem peab toetuma solidaarsusele, kus järgnev põlvkond kindlustab oma vanemate vanaduspõlve.

Kuid aastaid tagasi Reformierakonna eesistumisel solidaarsuse põhimõte pensioni teise samba kohustuslikuks muutmisega kadus ja kõik pöörati pea peale. Loodi suur petuskeem, millest kujunes omaette ettevõtlus fondihaldurite nuumamiseks ja kus kogu risk jäi pensionikogujatele ning fondihaldurid ei vastuta senini mitte millegagi. Ka riik ei panusta omalt poolt midagi ja see neli protsenti sotsiaalmaksust, mis pidanuks minema esimesse sambasse ning tollaste ja veel elavate pensionäride toetamiseks, arvestati hoopis pensionieelikute muretu tuleviku tagamiseks.

Seega on vaesusriskis elavad pensionärid riigi tahtel kõik need aastad toetanud teise samba toimimist ehk vastupidiselt heale tavale oma piskust elatisest toetanud tulevasi põlvkondi. Eks seetõttu muutubki kogu see teise samba ümber toimuv arutelu veelgi keerulisemaks, kuna pensionärid on sinna ka oma panuse teinud. Miks peaksid nad nüüd neilt väe ja võimuga ära võetud osakust loobuma?

Vanasti oli käibel kõnekäänd, et iga vald peab toitma oma vaesed. Eesti riigil on sama kohustus, eriti aga veel siis, kui riigi juhtimisel tehtud vigade ja valede otsuste tagajärjel on suur osa elanikkonnast sunnitud elama vaesusriskis.

Aga, nagu meediast on läbi kumanud, võitlevad nii keskerakondlased kui ka isamaalased peamiselt oma valimislubaduste eest, otsimata terviklikku lahendust.

Eesti pensionäride vaesusrisk on aga teadupärast Euroopa Liidu suurim ja nii see igavesti kesta ei saa. Seega on eakate inimeste elujärje parandamine valitsusele väga vajalik ja kaalukas majanduslik otsus, sest ainult lubaduste ja indekseerimisega pensionide mõnekümne euro kaupa tõstmine ei päästa eakaid virelemisest.

Otsus on seda tähtsam ja kaalukam, et nii teise samba vabatahtlikuks muutmise kui ka pensionide jõulise tõusu lõpplahendus oleks üks tervik ja tehtud lähemal ajal, mitte mingi poolik lahendus mõlemast ja kauges tulevikus.

Aga, nagu meediast on läbi kumanud, võitlevad nii keskerakondlased kui ka isamaalased peamiselt oma valimislubaduste eest, otsimata terviklikku lahendust. Mis on siis tähtsam, kas erakondade valimislubadused või Eesti paljude eakate inimväärne eluolu? Ja imestada pole seejuures midagi, sest varemgi on erakonnad või koguni koalitsioonid pannud endid poliitilistes kemplemistes rumalasse olukorda.

Enne on vaja ikka oma programmiliste lubaduste kulutused kokku arvutada ja mitte minna ehku peale välja, sest hiljem on pead tulised, et lubadustele katet leida või reaalse elu dikteeritud vajadusi lahendada.

Valitsusel on juba aeg aru saada, et oma elujärjega sügisesse jõudnud eakad on ka inimesed, kes ei soovi oma elamiseks midagi üleloomulikku või luksuslikku, vaid lihtsalt normaalseid elamisvõimalusi.

Riigi pugemine raha puudumise taha pole mingi vabandus. Probleem on prioriteetides, kuidas raha kasutada. Nii mõnigi uhke esindushoone võiks ehitamata jätta või nüüd juba käima lükatud riigireformiga laialivalgunud riigiaparaadi ametkonda koomale tõmmata. Haldusreformiga küll püüti kokkuhoidu saavutada, kuid reaalsuses pole seda märkimisväärselt näha ega tunda. Seega vähem priiskamist ja rohkem säästlikkust. Eakate inimeste eluolu parandamise nimel pole seda ju riigilt palju tahta.

Tagasi üles