Juhani Püttsepp: Supilinna järv on Tartu murelaps

Juhani Püttsepp Foto: Lauri Kulpsoo

Mitu järve on Tartu linnas? Kullakesed, mõtelge järele!

Kui suur peaks üldse tiik olema, et tema kohta võiks juba ütelda järv?

Meie limnoloogia grand old man Aare Mäemets kõneles, et järveks nimetame sellist veesilma, mis on ikka suurem kui hektar.

Tartu linnas leidub sellele kriteeriumile vastavaid seisuveekogusid viis: Anne kanal (9,5 ha), väike Anne kanal (5,5 ha), Raadi järv (4,5 ha), Supilinna tiik (2,5 ha, hüütud ka Konnatiigiks ja Parditiigiks) ja siis on Vana-Ihastes veel üks järveke (1,2 ha). Ülejäänud, näiteks botaanikaaia või õnnepalee tiigid, on juba kõik hektarist väiksemad.

Millal te viimati silmitsesite Supilinna tiiki (tegelikult ikka ju järve!) – ehk kulgesite mööda paplialleed Oa tänava lõpust Emajõe vabaujulasse? Seda teed käivad iga päev kepikõnnisklejad, koerajalutajad, lapsevankri lükkajad. Vanamehed istuvad papliallee veeres õllepudelitega ja ajavad mõnusat juttu. Suvesoojaga meelitab ujula lausa rahvasummasid.

Kõigile hakkab silma, et Supilinna suurima veesilmaga on midagi lahti. Vaba vett leidub selles vaid mõni üksik laik.

Eesti maaülikooli teadlased käisid läinud suvel mitu korda olukorda uurimas.

«Jeerum-jeerum, ma ei saa üldse aru, mis siin toimub!» imestas hüdrobioloog Reet Laugaste veeproovi võttes. «Vesikupu lehed on kõrgel vee kohal, aga lehed peaks ka vajuma, kui veetase mingil põhjusel langeb!»

Järvesängis vohab taimestik, põhiliselt hundinui, kellele meeldib muda, natuke pilliroogu. Keskel vesikupud, ka ristlemmel, kardhein – need kaks viimast eelistavad rammusamat, toitainerikkamat vett.

Supilinna järv kasvab umbe. Umbub viimastel aastatel kiirenevas tempos. Hundinui nagu vanakurat on saanud äkitselt võimust.

Veekogu masendavat välimust imestavad need turistid, kes oma matkaautosid selleks ettenähtud paika järve ujulapoolsesse serva pargivad. Küllap riivaks trööstituvõitu pilt ka järve kaldale ehitatavate elamute tulevasi elanikke.

«Veekogu kasvab umbe seepärast, et on madal. Tuksis on ta muidugi, kurb vaadata, aga küsimus on, mis sellest saama peab,» mõtiskleb Reet Laugaste. «Korraga tühjaks tõstmiseks tundub liiga suur, võib-olla piisab ühe osa tühjendamisest? Peaks korraga võtma vähemalt kaks meetrit, et ta ei hakkaks kohe uuesti täis kasvama.»

Herne tänava elaniku, Lutsu raamatukogu direktori Asko Tamme esitatuna osaleb idee «Supilinna tiigi tervendamine» 3.–9. oktoobrini linna kaasava eelarve rahvahääletusel. Supilinna seltsi kava oleks 2020. aastal tiik korda teha: puhastada laialehisest hundinuiast ja mudast ning veidi süvendada. Alustada tuleks ekspertiisist, keskkonnamõju hindamisest …

Järv linnas, see on ju imeasi, millest kõik väikesed ja suured kodanikud võivad igal aastaajal osa saada.

«Kui tahta ilusat veekogu, siis seda annab teha, aga sellega kaasnevad üsna suured kulutused,» ütleb maaülikooli professor, järvede tervendamise spetsialist Ingmar Ott. «Tuleb vaadata kantmeetri hindu. Oleneb sügavusest, settekogusest.»

Kõne alla tuleksid eeskätt settebasseinide meetod (10 eurot kantmeeter) või geokottide meetod (30 eurot kantmeeter). Esimesel juhul tuleks rajada settebasseinid (kuni kilomeetri kaugusele), kuhu siis muda tiigist pumbata. Pärast settimist võib vee, kui see osutub piisavalt puhtaks, veekogusse tagasi toimetada.

Kui võtta lihtsalt taimed ära, veidi kopaga mütata, võib vohama hakata füto­plankton, tekivad veeõitsengud.

Mis saab aga siis, kui lasta Supilinna tiigil minna oma teed?

«Ta maastub edasi – veekogu kasvab hästi kiiresti kinni,» sõnab Ingmar Ott. «Jääb üks mülgas ja ongi kõik.»

Inimese tehtud ökosüsteemidega on nõnda, et ühekordsest aktsioonist ei piisa, neid peab edaspidigi kõpitsema, hooldama.

Supilinna tiik olla tekkinud, kui sealt paigast võetud pinnast Tartu lauluväljaku rajamisel (1965. aastal) nõlvade täitmiseks. Tiik on poole sajandiga küll väiksemaks kuivanud, kuid supilinlastele omaseks saanud.

Elustiku vaesumine puudutab nii supilinlaste silma kui ka kõrva.

«Paar aastat tagasi laulsid konnad terve tiigi pikkuses kõvahäälselt, kui ujulasse jalutasime, tänavu oli neid vähe ja nõrgalt kuulda,» kõneleb Marja tänava elanik Alari Ilves.

Kahepaiksete uurija Riinu Rannap märgib, et tiigi taastamisel võiks seal elavaid tähnikvesilikke, tiigi- ja veekonni arvestades teha laugemad kaldad.

Eesti ornitoloogiaühingu direktor Margus Ots on käinud koolilastega Supilinna tiigil linde vaatlemas. «Rootsiitsitaja, kõrkja-roolind, kukkurtihane, rooruik, hõbehaigur, lauk, tait,» loetleb ta paigale iseloomulikke liike.

«Mina nägin ka kevadel lauku, aga ta ilmselt ei jäänud pesitsema,» kinnitab Alari Ilves. «Varem panid pojad mööda lehti edasi-tagasi.»

Talvel jääb Supilinna järv ilmselt ummuksisse, aga siis, kui külm lubab, lükkavad entusiastid jääle uisuraja. See on otsekui jumalast antud, ilma igasuguse eelarveta rajatis, paljude labidatööna sündinud. Härmatises taimestik sätendab siis suusapargist lähtuvas valguses, kostavad uisukriuksud ja laste rõõmukilked.

Lumevaestel talvedel on sealne jää aidanud ka suusa­trenni rahvast – uisusammu harjutada.

Viimasel talvel jäi aga juba nii palju kobrulehti jää sisse, et võttis uisud ja suusatallad kinni ja tõmbas tritsutajaid kõhuli.

Oleks küll kahju, kui see järv kaoks – siis vaesuks mitte ainult Supilinn, vaid Tartu. Probleemi peaks omaks võtma mitte ainult Supilinna selts, vaid ka linnavalitsus.

Võib ju keegi hõigata: «Mis sellest lombist, kui samas kõrval voolab Emajõgi! Ajame ta tühja täis, rajame parkimisplatsi ja asi vask!»

Siiski, nõnda jääks me linna pale kahvatumaks, üksluisemaks, me vaesuksime – mitte rahaliselt, vaid ühes teises mõttes. Ja kuhu toetaks siis oma peenikese jala hõbehaigur, keda tänavu pea iga päev Supilinna järvel imetleda saab?

Järv linnas, see on ju imeasi, millest kõik väikesed ja suured kodanikud võivad igal aastaajal osa saada.