Mait Klaassen: mida arvaks teaduse rahastamisest Hamlet?

Mait Klaassen soovib muuta Maaülikooli Eesti bio- ja ringmajanduse eestkõnelejaks. Foto: Arved Breidaks

Eesti teadlaste arv on napp, kuid nende panus maailma teadusesse on tuntav. Seda enam on kahetsusväärne, et rahva parimaid ajusid raisatakse lõputute projektide kirjutamise peale selle asemel, et kasutada aega tegeliku teaduse tegemisele.

Surra, magada. Foto: Artur Kuus

Meie eesti keele ja kirjanduse õpetajal Tamme gümnaasiumis Irene Leisneril oli paar lemmikautorit. Neis üks oli Betti Alver, kelle kodus ta meelsasti käis. Alveri luuletused kogudena kättesaadavad ei olnud, kuid õpilaste kodudesse jõudsid need tänu meie õpetajale. Tema teine lemmik oli maailmakirjanduse klassikast. William Shakespeare’i «Hamlet», millest oli kerge anda kirjanditeemasid.

Irene Leisnerile oli selle tragöödia nimitegelane ennekõike kõhkleja ja tüüpilise noore inimese psühholoogiline vastand. Nõukogude esteetilise psühholoogia klassikut Lev Võgotskit ei olnud meie õpetaja veel lugenud. Ka oli Võgotski akadeemiline uurimus Hamletist kui otsustajast talle võõras. Kui kanda leisnerlik ja võgotskilik Hamleti tõlgendus Eesti tänasesse päeva üle, siis kumb oleks paradoksaalne, esimene või teine? See on küsimus mitte ainult meie teaduse kohta.

Akadeemik Paul Ariste ja professor Julius Tehver olid Tartus Tähtveres üleaedsed. Nad elasid teineteisele lähemal kui Oru Pearu ja Vargamäe Andres. Ariste oskas kümmekonda keelt, Tehver poolt tosinat. Kumbki jõudis oma valikuteni teaduse käänulistel teedel iseseisvalt.

Paul Ariste loobus artikulatoorsest foneetikast ja pühendus vadja etnoloogiale ning laensõnadele eesti keeles. Julius Tehver eelistas kirjutada rea ülikooliõpikuid põllumajanduslike koduloomade histoloogiast. Tema õpikute tehniline täiuslikkus kasvas üha – neist viimane (1979) ilmus kriitpaberil, rikkalikult illustreerituna (sh ka originaalsete värviliste piltidega) ja mitme registriga. Neid ei saa tsiteerida nagu üksikuurimusi, nende sisu tuleb omandada nagu üksikuurimuste vundamenti.

Professor Tehver oli loengutes ja praktikumides väga nõudlik üliõpilaste suhtes, sest lisaks terminite kirjutamisele tahvlile viies keeles pööras ta erilist tähelepanu üliõpilaste kultuursele käitumisele ja ontlikule välimusele.

Ei saa pidada normaalseks olukorda, kus teadlase põhitöö on ootamine, ootamine ja ootamine, mis üha enam tuletab mulle meelde Samuel Becketti näidendit «Godot’d oodates».

Vähem kui kilomeetri kaugusel mõlema kodust elas Tartu ülikooli patoloogilise anatoomia kauaaegne professor Albert Valdes. Koos akadeemik Johannes Voldemar Veskiga oli tema eestikeelse meditsiinilise oskussõnavara looja, kelle inimlikuks nõrkuseks oli eriline korraarmastus kahes asjas, nimelt kingade ja saabaste taldade hoolikas puhastamine enne siseruumidesse sisenemist ja omaenese asjade varustamine nimesiltidega.

Kõige rohkem meeldib mulle temaga seotud anekdootidest lugu sellest, kuidas tema toas kodus olid siltidega varustatud isegi nii alus- kui ka viigipüksid ning kõik oli leitav, välja arvatud üks: puudus silt, kuhu oleks olnud kirjutatud Albert Valdes.

Kuidas see asjasse – teadus Eestis ja Eesti teadus mujal – puutub? Kõik kolm teadlast tegid oma valiku küllalt otsustavalt. Sellest tuli ütlemist nii perekondlikus kui ka akadeemilises ringis, aga me ei saa väita, et ükski kolmest nimetatust poleks olnud sihikindel ja rahuldus episoodidega.

Võib-olla nad sisimas mõtlesidki, et (minu ladina keel pärineb Julius Tehveri koolist) ultra posse nemo obligatur ehk rohkemaks, kui jõud kannab, pole keegi kohustatud, kuid nad kõik viisid omapoolse valiku sisu lõpuni. Selleks lõpuks või õigemini katkestuseks oli eestikeelne oskussõnavara süstemaatilisel kujul ühes eranditult meid kõiki puudutavas vallas ning vadja ja isuri keele nüüdseks juba kadunud aines.

Ka tänapäeva Eestis tuleb teaduse suhtes teha valik. Kui seda ei tee meie, teevad seda teised, ja mitte ainult rahalises ulatuses. Nad lähtuvad ka, võib-olla koguni esmajoones, meie uute õpetlaste hariduslikust sügavusest, mille kõige kergemini tajutavaks parameetriks on süstemaatiline kaasarääkimisvõime ehk niisuguse faasi olemasolu teaduse arengus, kus idust võrsub juba nähtav uus leht koos järgmise õiega. Peaksime seega küsima, mitut idu teaduseseeme või pookeoks Eestis kannab.

Minu arvates see ei tohi olla üksainus, ent see osa teadusest, mida viljeldakse Eestis, peab olema turvatud tugeva intellektuaalse omandi kaitsega nii õiguslikus mõttes kui ka ainelisel viisil. Vastasel korral jäävad nii ülikoolid, autorid kui ka riik võimalikust tulust ilma.

Transiiditaristu on ikkagi peamiselt teed, ehkki see võib olla ka kaup, kui Eesti müüb teede kasutusõigust. Seevastu puit ja puidutööstuse tooted on esmajoones kaup, mille infrastruktuurse osa moodustavad ettevõtted ja seadmed. Atmosfääriõhk ei ole kaup, küll on seda atmosfäärisaaste.

Kus kõik saavad kokku, on energeetika, keskkonnakaitse ja «bilansiline» vesi. Niiviisi arutledes saame kolmnurgas teadus-tehnoloogia-toodang vahest kümmekond perspektiivset arengusuunda, mille personaalseks alampiiriks on korraline professuur koos järeldoktorantuuriga.

Ma ei julge aga öelda, kui mitut seadust tuleb riigikogul muuta selleks, et vähemasti kaks mainitud kolmnurga kaatetit saaksid enamsoodustusrežiimi.

2017. aastal olid viiel ülikoolil kokku tulud teadustegevusest 33,45 miljonit eurot, kusjuures sellest kõigest 6,56 miljonit olid laekumised äriühingutelt.

Vaistlikult on mõistetav, et Brexiti läbiminekul tuleb Euroopa Liidu sisemine rahakorraldus ringi teha ja siis vaadatakse juba väga suure luubiga, kui palju kulub Eestis pillerkaarile ja kui palju konkurentsivõimelisele teadusele. Ainult et – kas meil on siin käepärast plaan C, mis ei ole mitte «kahest halvast vähem halb», vaid on hoopiski «halva juhuse võit hea kavatsuse üle». Halvaks juhuseks pean ma seda, et head kavatsused jäävad venima, samas kui teaduse õpetamisel tuleb rutata või prioriteet kaob.

Eesti teadlaste arv on napp, kuid nende antav panus maailma teadusesse on tuntav. Seda enam on kahetsusväärne, et me oma rahva parimaid ajusid raisatakse lõputute projektide kirjutamisele selle asemel, et kasutada sama aega tegeliku teaduse tegemisele. Kui projekti saamise tõenäosus on 10 protsendi ümber, siis on midagi väga valesti, sest 90 protsenti tööst (projekti kirjutamisest) läheb vähemal või enamal määral hukka.

Ei saa pidada normaalseks olukorda, kus teadlase põhitöö on ootamine, ootamine ja ootamine, mis üha enam tuletab mulle meelde Samuel Becketti näidendit «Godot’d oodates». Meie teadlased ootavad üht protsenti SKPst ja kõrghariduse rahastamise kasvu.

Teisalt kerkib sageli küsimus: kes tarbib meie teadlaste loodud uut ja innovaatilist teadmist, mis oleks aluseks majanduse arendamisele ja neljandale tööstusrevolutsioonile? Tõepoolest. Ülikoolide ja ettevõtete vahel sõlmitud lepingute arv üha kasvab, kuid neid lepinguid võiks olla nii arvult kui ka summa poolest palju rohkem.

Näiteks haridus- ja teadusministeeriumile esitatud baasfinantseerimise alusandmetes olid 2017. aastal viiel ülikoolil kokku tulud teadustegevusest 33,45 miljonit eurot, kusjuures sellest kõigest 6,56 miljonit olid laekumised äriühingutelt. Valmisolek koostööks erasektoriga on ülikoolides olemas. Kas aga küsida osatakse ja töö eest maksta jõutakse olukorras, kus enamik meie ettevõtteid kuulub mikro-kategooriasse?

Ülikoolid koos lõid selleks eraldi ettevõtluskoostöö platvormi Adapter (adapter.ee), mille kaudu suunatakse esitatud küsimused ja koostöösoovid parimat kompetentsi omavatele teadlastele. Paljud on sealt juba abi saanud, ent küsimine võiks olla märgatavalt elavam.

Ja nii ongi, et ühed ootavad ja on valmis panustama, teised ootavad ja on valmis panustama, aga kokku ei saa! Kõige selle tulemusena jääb väga palju ajutööd lihtsalt kasutamata.

Meil on maailmatasemel teadlased. Küsigem siis neilt õigeid asju ja andkem neile vabadus jõuda tulemuseni.

Hamleti järgi «valmisolek on kõik». Mitte lõpetatus, vaid vastupidavus. See pannakse proovile kiiremini kui punkt teadusliku aruande viimasele lausele.