19-aastane Mari ja 17-aastane Peeter on Andres Tvauri lapsed. Kümnene Tähe on Kärt Metsoja laps. Kolm nooremat – neljane Tuule, kolmene Tuisu ja 10-kuune Talvi – on nende ühised lapsed.
Pikad päevad koos sinu, minu ja meie lastega
20. detsember 2011, 19:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kärt Metsoja ja Andres Tvauri peres kasvab kuus last.
Andres Tvauril oli tegelikult juba enne Kärt Metsojaga kohtumist kahest varasemast kooselust viis last. Neist viiest kaks esimest, Mari ja Peeter, ongi otsustanud elada isa ja ta naise juures.
«Aga Andres suhtleb loomulikult kõigi oma lastega,» märgib Kärt Metsoja naerdes, osutades sellele, et ta mees on kokku ei vähem ega rohkem kui kaheksa lapse isa. Igapäevaselt toimetavad nad kodus kuue lapsega, pühade ajal on pere aga palju suurem.
Aeglased hommikud
Andres Tvauri ja Kärt Metsoja viis kokku ühine armastus arheoloogia vastu. Andres Tvauri on Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis doktorikraadiga vanemteadur, Kärt Metsojal on käsil arheoloogia magistrantuuriõpingud.
«Ma loodan väga, et elu annab mulle tulevikus võimaluse Andresega koos töötada,» unistab naine. «Siis muidugi, kui lapsed on juba suuremad.»
Praegu on ta kodune. Umbes kolm aastat tagasi, pärast Tuule sündimist, käis Kärt Metsoja kursustel ja tegi ära lapsehoidja eksami. «Mõtlesin, et kui ma niikuinii kodus pean olema, siis võin aidata teistegi inimeste lapsi hoida,» märgib ta.
«Ja ma tõesti naudin seda, et ma ei pea enam hommikuti kuhugi tormama ega lapsi välja ajama,» räägib Kärt Metsoja. «Et kõigepealt me sööme oma perega ja siis tulevad hoiulapsed ning siis me sööme jälle. Ja nii hakkab see päev tasapisi kulgema ning kõigil lastel on päevakava kohta oma sõna sekka öelda.»
Koostöö ja konkurents
Kärt Metsoja võiks rääkida lastehoiust lõpmatuseni, eriti pererühmadest, kus koos kasvavad eri vanuses lapsed ning kus määravaks saab mitte konkurents, vaid koostöövõime ja üksteisest hoolimine. Ning aja kokkuhoiust, mida pererühmad lastevanematele annavad, et on üks lastevanemate koosolek ja üks jõulupidu ...
«Loomulikult on laste saamises ka enda salgamist, kuidas siis muidu,» sõnab ta. «Aga mina olen alati oma elu kujutanud ette koos paljude lastega.»
Kuidas Kärt Metsoja ja Andres Tvauri toime tulevad? Kuidagi möödaminnes, arvavad nad.
«Osa inimesi mõtleb jah, et kõigepealt kindlustan end majanduslikult ja alles siis saan lapsed,» vastab Kärt Metsoja. «Aga kui sa saad kohe lapsed, siis ju mõtled ja nuputad ka, kuidas oma sissetulekuid suurendada. Meie oleme selles mõttes täiesti tavaline pere.»
«Nii palju, kui sisse tuleb, nii palju kulub ka ära,» jätkab Andres Tvauri.
«Midagi väga puudu ei ole. Pangalaenu ega autoliisingut ei ole – selles mõttes on ju hästi. Elame oma majas – vanaonu ja vanatädi pärandus. Autod on vanad. Vahest 2000 kuni 3000 eurot kulub kuus. Sõltub jah, kui palju õnnestub teenida,» lisab ta.
Kärt Metsoja meenutab pilti ajast, mil ta oma esimese tütre Tähega veel kahekesi elas.
«Siis ma tarbisin palju vähem kui nüüd,» räägib ta. «Mäletan, kuidas ma põlglikult vaatasin keskklassi inimesi, kes ei suutnud käia lastega poes nii, et nad poleks ostnud neile mingit nõmedat plastmassist kola. Nüüd, kus mul endal on palju lapsi, mõtlen, et mõnikord on üsna mõistlik natuke ka plastmasskola kokku osta. Sellest võib tükiks ajaks rõõmu ja rahu sündida.»
Kaks korda nädalas käib Kärt Metsoja joogatrennis.
Helistab juba päeval mehele Andresele ja tuletab meelde, et too õhtul töölaua taha liiga kauaks teadust tegema ei jääks, vaid õigeks tunniks koju jõuaks.
Kärt Metsoja ütleb, et vahel on ta tõesti väga väsinud. «Kõige väsitavam on see lärm,» sõnab ta ausalt. «Vahel tahab tita oma teist und teha ja ma näen, et ma ei saa teda kuidagi magama panna, sest see lihtsalt ei ole võimalik ...»
Ingleid ei oota
Räägin neile inglipuust, mis Maxima kauplustes seisab ja mille okste küljes on lasterikastest peredest pärit kingisoovijate nimed. Kärt Metsoja kuulab ja ütleb, et nemad ei ole kindlasti see pere, kelle laste nimed seal kingisoovidega ripuksid, nad ilmselt võiksid ise kellelegi sealt kingituse teha.
Mis siis on aga nende jõuluunistus?
«Meie peaksime vist ühe toa juurde ehitama,» ütleb Kärt Metsoja asjalikult. Andres Tvauri lisab: «Olemegi siin otsinud nii elektrikut kui remontijat. Väga raske on leida. Tööpuudust Eestis ei ole. Pigem on ettevõtlikkuse puudus.»
Kommentaar
Sirli Peterson
Tartu linna lastekaitseteenistuse peaspetsialist
Ega lasterikkus tähenda vaesust. Selge on aga see, et niisugustel peredel on lastega seotud kulutusi võrratult rohkem kui väikestel peredel. Igal lapsel on oma huvid, millega ta tahab tegelda. Küsimus on prioriteetide seadmises. Suures peres iga laps kõike paratamatult ei saa ning see on kindlasti asi, millega suurte perede vanematel võib olla mõnikord keeruline hakkama saada.
Loomulikult on neis peredes nii rõõmu kui muret, aga ega rõõmu tulda linna sotsiaalabiametisse jagama.
Tühja kõhtu, ma arvan, Tartu linna suurte perede lastel ei ole, sest kõik lasterikkad kodud on meie piirkonna sotsiaaltöötajail teada. Kui kuskil on mure, pakutakse tuge ja abi.