/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
/nginx/o/2011/12/19/882756t1h240e.jpg)
«Keegi koputab!» hõikab kolmene Jass-Erik erutatult ja tõmbab ukse prauhti lahti. Jass-Eriku selja taga seisab Merle Kalm, kaheksa lapse ema ning lahkuse ja sõbralikkuse kehastus.
Kolm kooli, kolm lasteaeda, kaks jäävad koju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
15-aastane tütar Kärolin noogutab kaugemalt tervituseks ja kaob kööki. Puupliidiga köögist õhkub elutuppa mõnusat soojust ning kartulite ja praetud sardellide lõhna.
13-aastane Jan Keron püüab suure laua taga koolitükid kähku ära teha. Kahene õde Rebeka seisab keset tuba ja huilgab – Jan Keron ei tõsta peadki.
Viiene Robert ja kuuene Ken-Martin vaatavad parasjagu maja ärklikorrusel telekat. Poistega istub üleval ka isa Kaido Pilve, kes üritab aru saada, kas arvuti on natuke või päriselt tuksis.
Pere noorim, seitsmekuune Karl istub mänguasjade kastis ja üheksa-aastane Anna-Liisa hoiab tal silma peal. «Tule nüüd emmele – hopladii, kallikene,» võtab Merle Kalm tite sülle ja silitab poisi kärtspunaseid lokke.
Kaheksa iseloomu
Karl on enamasti heas tujus, rõõmus ja terve. «On ju nii,» noogutab ema Karlile otse silma vaadates.
Kahene Rebeka huilgab keset tuba edasi. Ema ütleb, et Rebeka ongi nagu väike röövel – ilmselt ei lepi ta sellega, et ta ei ole enam pere pesamuna, ning nõuab seepärast lakkamatult tähelepanu. Leiutab igasuguseid asju ja ikka niisuguseid, mida ei tohi. Näiteks käib hommikul esimesena kardina taha riputatud päkapikusokid läbi ja sööb teiste kommid ära.
Kolmene Jass-Erik on vahel jonnakas. Näiteks siis, kui ta mõne igatsetud mänguasja enda kätte saab, ei raatsi ta seda vendadele loovutada.
Temast järgmine vend, viiene Robert kipub aga näpistama, mitte küll pahatahtlikult, rohkem ikka nalja pärast. See-eest on ta lasteaias väga tubli. Tüütab õpetajat muudkui küsides, kas sellel on abi vaja.
Kuuene Ken-Martin on asjalik. «Ken-Martin on ...» alustab Merle Kalm, aga mis täpselt, pole võimalik aru saada, sest Jass-Erik karjub: «Emme, ma tahan bakugani! Emme-ee!»
«Ma ei tea, kus see bakugan on, küsi Roberti käest,» ütleb ema Jass-Erikule vaikselt ja jätkab laste iseloomustamist.
Üheksa-aastasele Anna-Liisale meeldib trennides käia, rahvastepalli mängida ja mudilaskooris laulda. «Ta on väga aktiivne laps. Aga laululapsed on nad mul kõik ja tunnistused tulevad head,» kiidab ema.
Poiste sõda bakugani pärast käib edasi.
«Anna, Robert, Jass-Erikule ka! Miks sa ei või siis anda. Ta pärast annab sulle tagasi,» veenab ema Robertit ja ütleb iseendale: «Midagi ei ole teha, et neid nii vähe on!»
13-aastane Jan Keron on väga sõbralik noormees. Tema tahaks, et kõik inimesed saaksid hästi läbi. Kui ta hakkab välja minema, et sõpradega kohtuda, küsib enne mitu korda: «Emme, kas sul ei ole midagi vaja, ma teen veel kähku ära ja siis lähen!»
15-aastane Kärolin on köögist tuppa naasnud ning toimetab laua ääres tasside ja presskannukohviga. Küsimuse peale, mis tunne on, kui sul on seitse nooremat õde ja venda, ütleb ta: «Vägev!»
Kärolin unistab saada ämmaemandaks või koguni arstiks.
Nüüd tunnen, et keegi ronib mulle külje alla ja sealt edasi sülle. See on Robert, kes on oma bakuganist korraks loobunud ja suskab näpuga diktofoni. «Kas sul on selline telefon?» küsib ta huviga.
Päev algab kell kuus
Kaheksa lapse ema Merle Kalm ärkab igal hommikul kell kuus. Tema vabaabielumees Kaido Pilve on pärisisa ta kuuele nooremale lapsele. Ent isa ka Kärolinile ja Jan Keronile, kes olid Merle Kalmul juba enne, kui ta Kaidoga pere lõi. Nad on kõik kokku üks suur pere.
Pesamuna Karl magab ema ja isa toas pulgavoodis, ülejäänud lapsed maja teisel korrusel, kus on kaks narivoodit. Need, kes voodisse ei mahu, ehitavad õhtul aseme madratsite peale, mis on päeval seina ääres katte all virnas.
Kui ema Merle Kalm õhtul perele süüa teeb, keedab ta ühtlasi hommikuks pudru valmis.
Ühest küljest saab nii puid kokku hoida, teisest küljest ongi selles majas, kus nad praegu elavad, söögitegemiseks vaid puupliit.
Pärast hommikusööki järgneb päeva keerukaim osa. Kolm last on vaja kooli saata ja kolm lasteaeda. Kaks jäävad koju.
Paraku ei saa lapsed käia ühes aias. Ken-Martin peab jõudma Sassi lasteaeda ning Jass-Erik ja Robert Ristikheina lasteaeda.
Kohalejõudmine käib nii. Üks vanematest lastest (ühel nädalal Kärolin ja teisel Jan Keron) võtab kooli minnes Ken-Martini ühes ja viib aeda ära.
Roberti ja Jass-Eriku viib lasteaeda ema. Pakib tited Karli ja Rebeka ka kaasa – majapidamises on kaksikute vanker – ning läheb nende neljaga bussi peale. Linnaliinibussi peatus on õnneks värava taga.
Ei kulu tundigi, kui lapsed viidud ja Merle Kalm nooremate lastega kodus tagasi. Õhtul on lihtsam, siis käivad lasteaialapsi toomas koolist tulnud lapsed.
«Mis ma küll ilma oma suuremate lasteta teeksin?» küsib Merle Kalm.
Kui on neljapäev, astub Merle Kalm läbi Päästearmee Tartu korpuse ruumidest, kus jagatakse toidupanka saabunud abi.
Sealt saab leiba-saia ja kuivaineid, võid, mõnikord jogurtit ja mune. Tühjade kätega ei tule ta sealt kunagi tagasi. Seal saab ka kõhu täis, sest Päästearmee kaplan Ave Kalme pakub sooja suppi. Samuti on seal laste mängunurk.
Nii jääb Merle Kalm oma kahe noorema lapsega sinna kauemaks. Lööb supijagamisel kaasa ja aitab pärast nõusid pesta.
«Ma tunnen end seal väga hästi, seal on nii head inimesed. See on super!» kiidab Merle Kalm ega häbene, et temagi on ju see pere, kes abi vajab. «Päästearmee jagab rõivaid ka. Ükskord oli meil voodipesust kitsas käes – nüüd on mul linu paar kotitäit,» ütleb ta tänulikult.
Merle Kalm räägib, et algul istus tema ise ju ka kodus ja ahastas, mis küll saab. Aga siis otsustas, et aitab. «Kui sul on lapsed, siis tuleb nende eest võidelda. Tuleb julgeda abi küsida,» räägib ta. «Häid ja mõistvaid inimesi on ilmas palju.»
Vahepeal kerkib kisa toas lae alla.
«Kuss, lapsed! Rebeka, vii lusikad kööki tagasi! Robert, ära kiusa,» manitseb ema, püüdes samal ajal taltsutada põlvedel väänlevat Karli, kes taob kätega innustunult vastu lauda ja laulab: «Ää-ää-ää-ää!» Kaheksa takti ilma pausita järjest.
Ja siis teine salm: «Ää-ää-ää-ää!»
Robert on bakugani Jass-Eriku käest oma kätte võidelnud. «Näe – bakugan oskab lennata …» eputab ta sellega edasi ja tagasi.
Ema Merle ohkab.
«Ükskord olid need bakuganid Maximas hästi odavalt saada – siis ostsime,» selgitab ta. «Sest kui sa ühele ostad, siis tahavad ju teised ka. Nüüd on kõik peale ühe enamasti katki läinud.»
Viimane uus asi
Merle ei tea, millal ta ise endale poest midagi ostis. «Las ma mõtlen. Ausalt, ei mäleta. Mm-mm,» on Merle Kalm segaduses, kuni taipab, et poe kaudu ei ole ta oma garderoobi uuendanudki.
«Üks uus asi mul siiski on,» kilkab ta ootamatult. «See on talvemantel, mis kingiti mulle kaks aastat tagasi. Üks Tartu kogudus kinkis. Aga siis ma ei saanud seda kanda, kuna ootasin last. See mantel on mul veel täiesti uus.»
37-aastane Merle Kalm on lõpetanud Õisu toiduainetööstuse kooli ning on erialalt lihatoodete tehnoloog. Väikeste laste kõrvalt õnnestus tal viimati tööl käia kolm aastat tagasi, kui ta töötas leivakombinaadis.
Pereisa, 41-aastane Kaido Pilve jäi töötuks ehitusfirma pankroti tõttu ning otsib teenistust hooajatöödest, paigaldades praegu tunnitasu alusel aknaid.
Merle Kalm ütleb, et lapsed on tema elu rõõm ja teistmoodi ta elada ei oska. «Mulle väga meeldib neid kasvatada,» sõnab ta ja naeratab, nagu muresid polekski.
Tšekid ja kulukaustik
Merle Kalmu ja Kaido Pilve 10-liikmelise pere väljaminekud on kirjas nende elutoa kapi ülemises sahtlis. Sinna rändavad kõikide ostude tšekid. Kuu lõpus vaatab Merle Kalm tšekid üle, voldib kimpu ning kirjutab kokkuliidetud summa peale.
Oktoobris kulus poeostudeks 796, novembris aga 423 eurot. See teeb kuus keskmiselt 610 eurot. Enamasti tähendavad poeskäigud toidu, tarbeesemete, pesuvahendite ning kooliasjade ostmist.
Ülejäänud majapidamis-kulud on Merle Kalmul kirjas kulukaustikus.
Ligi 100-ruutmeetrise maja üür on 400 eurot, veekulu on üüri sees. Elektri eest maksavad nad keskmiselt 100 eurot kuus. Majas on kaks ahju, pliit, saun ning elektriboiler.
Merle Kalm ütleb, et kuna nad alles kooliaasta algul kolisid sellesse majja, siis talvepuude väljaostmiseks neil vaba raha polnud. Nii tuleb puid osta iga nädal natuke ja seepärast on keeruline öelda, palju keskmiselt kulub.
«Kuivad kasehalud maksavad 45 ja rohkemgi eurot ruumimeeter. Kui osta jupikaupa, on veelgi kallim,» teab Merle Kalm täpselt.
Internet nõuab 22 ja Sat-TV samuti 22 eurot kuus. Suuremate laste ja vanemate enda telefonide kõnekaardiarved teevad kokku umbes 40 eurot kuus. Lapsed saavad koolis ja lasteaias tasuta lõuna, lasteaialaste eest tuleb maksta pool kohatasust, see teeb 34 eurot.
Niisiis pere vältimatud kulud ühes kuus on keskmiselt 1228 eurot (küttepuudele minev raha lisaks).
Pere põhisissetulek on peretoetus ja vanemahüvitis, mis teeb Merle Kalmu sõnul kokku 950 eurot.
Merle Kalm lisab, et ta meesterahvas teenib perele mõnikord 50, mõnikord 100 eurot nädalas.
See teeb kuus keskmiselt 300 eurot.
Pere tulud ühes kuus keskmiselt on 1250 eurot.
Kui selles peres mitte keegi mitte midagi üleliigset endale ei luba, võib kümneliikmeline pere niisuguse eelarvega hakkama saada küll.
Päästearmee Tartu korpuse kaplan Ave Kalme, kelle sõnul on Merle Kalm üks imetlusväärne ema ja ennastsalgav naine, seadis ettenägelikult tema kaheksa lapse nimed ja nende jõulukingisoovid üles inglipuule, mille leiab Maxima kauplustest. (TPM)