Janno Zõbin: keelake palun üllatusmunad ära!

Üllatusmunadest koorunud pisividinad. Foto: Margus Ansu

Jälle see plastmassist hiir! Nii kurjustas ühe Tartu lasteaia õpetaja pärast seda, kui minu laps oli järjekordse plastist mänguasja kodunt lasteaeda ühes võtnud. Tegu on suuresti Waldorfi põhimõtetele toetuva lasteaiaga, kus, nagu juba aimata võib, pole plast soositud.

Sealsed mänguasjad on tehtud enamasti puust ja võivad tänapäeva lastele tunduda igavad. Siiski näib, et selle lasteaia lapsed on nendega harjunud või vähemalt leppinud. Igal juhul on nad puulelud ilusti kasutusse võtnud.

Algul tundus mulle, et lasteaed pingutab teemaga veidi üle ja on selles küsimuses liiga printsipiaalne. Nüüd, kaks aastat hiljem olen seisukohal, et enamik plastist mänguasju, mille olen lapsele poest soetanud, on tarbetu sodi. Neist asjust saab üsna kiiresti prügi, mis lihtsalt saastab planeeti. Planeeti, mis niigi juba ägab massiivse plastireostuse all.