Kirjanikud pakkusid festivalil välja tulevikustsenaariume

Andrei Hvostov. Foto: Kris Moor

Rupsi külas Liivi muuseumi niiskelt vetruval ja päikeselisel taluõuel jalutavad kirjanikud, nende ümber sagib kari lapsi. Näiteks Hasso Krull tütrega, Vahur Afanasjev tütrega, muuseumi perenaine Mari Niitra lapsevankriga ja teised. Pisut eemale ehitatud varjualuse alla on tekitatud välikohvik, kus pakutakse seljankat, kohvi ja saiakesi.

«Hakkame pihta, ei ole siin midagi venitada, olen aastaid pedagoog olnud!» talutab üks iga-aastase kirjandusfestivali korraldajatest kirjanduskriitik Mihkel Kunnus rahvast rehielamu avaramasse ossa arutelu kuulama. Nurga taga seisab kirjanik Indrek Hargla, kes otsustab, päikeseprillid ees, tagasihoidlikult õue jääda. Tõepoolest, mõtlen ma, mingi põlvkond on jälle küpseks saanud, kirjanikud on üsna ontlikud pereinimesed. Lustakas kirjandusfestival Eesti Kirjanik, mille lõpetab traditsiooniliselt Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd eesotsas bioloog Kristjan Piirimäe onubellaliku jauramise ja arhailise jauramiga, ei meenuta kuidagi kunagisi Tartu NAKi suvepäevade hiilgeaegu, kuhu õlut veeti kohale kastidega ja visati hambutuid nalju. Õhtul pärast formaalset osa löövad muusika saatel ainukesena tantsu kunstiteadlane Krista Piirimäe ja tema poeg, seesama Kristjan, ja nemadki ei vaja heaks olemiseks lisanduvaid mõnuaineid. «Nagu kaks tilka vett, vahel on tore, et käbi kännust kaugele ei kuku,» muhelen imetlusega, tõeliselt kompleksivabad inimesed.

Ja eks noored joovadki tänavu vähem, see pole enam moes. Nii kommenteerin Mihkel Kunnuse poolnaljaga välja käidud ettepanekut: inimesed võiksid alkoholi asemel minna üle psühhedeelikumidele, siis tarbiksid nad vähem ja tšilliksid rohkem oma sisemaailmas.

Aasta kirjanik

Tänavuse kirjandusfestivali teema on «Võimatud ja võimalikud tulevikud». Selles vestlusringis, suitsupääsukesed taustal sädistamas, püütakse leida toimivaid majandusmudeleid ja uuritakse, kuivõrd saab ilukirjandus kaasa rääkida põletavate tulevikunägemuste korral, nagu näiteks kliimakriis ja üldine ebaselgus tuleviku ees. Arutletakse, kas separatism on parem kui kollektivism, kas kapitalism oleks lahendus või siis hoopis universaalne baassissetulek. Kõik on viisakad, omavahel tülli ei minda. Vahepeal teatab publiku seast Margus Kiis, et Eesti võiks lõpetada Hiina kaupade impordi.

Kristiina Ehini sinine pitskleit, skandinaavialik ilu ja hooletu elegants on ju ka luuletaja enesereklaam.

Kirjandusteadlase Jaak Tombergi sõnul on kunst hädavajalik, sest see aitab näidata väljapääse, leiab ideid paremast maailmast ja mõjutab viise, kuidas on võimalik mõelda. Kriis on ainult kollektiivselt lahendatav. Ta nimetab, et on olemas juba uued žanrid, näiteks kliimakirjandus. Paraku on kirjandus tänapäeva elutempo juures liiga aeglane: kui ka midagi ärksat ilmub, on aktuaalsed juba uued teemad.

Keskkonnateadlane Aveliina Helm leiab, et meie suhetes keskkonnaga on tegemist pigem moraalse kui kliimakriisiga. On vaja luua positiivne narratiiv ja väärtusruumi nihe tervikuna. Selles aitab meid kunst. Helm pakub välja stsenaariume: näiteks globaalne koostöö, et keegi ei saaks toota keskkonnakahjulikult; tugevad lokaalsed kogukonnad või regionaalsete kindluste ehitamine, isoleerimaks majandusi eri riikide vahel. Oluline on keskkonnateadlik kommunikatsioon. Kristjan Piirimäe kirjeldab nn sinimajandust kui üht varianti. Hasso Krull rõhutab aga elavat eeskuju, näiteks bušmanid oma paindliku moraali ja nõukoguga. Tuleks leida õige müüt, luua individualismi asemel paindlikud kogukonnad. Ta tõstab esile laiskuse kui omaette ressursi siplevas ühiskonnas. Ühiselt leitakse, et igal juhul tuleks kriisi suhtuda kui käesolevasse ja rahunemine tuleks viia suurettevõtete tasandile. Kunnus rõhutab Valdur Mikita lingvistikasaaga panust meie keskkonnateadlikkusse, armastust armetu vastu, mis on inimesi pannud tarbimist eitama ja väärtustama olemasolevat. Tomberg lõpetab vestlusringi tuntud sõnadega «Võtsime planeedi laenuks oma lastelt, mitte ei pärinud vanematelt».

Sel kaunil suvepäeval antakse välja ka aasta kirjaniku tiitel, mille pälvib seekord Andrei Hvostov raamatu «Kirjad Maarale» eest. Teoses Hvostov küll omapoolset tulevikunägemust ei esita, ent püüab ette aimata küsimusi, mille tema lapselaps talle sajandi keskel esitada võiks.

Tammsaarelik vaim

Mihkel Kunnus kommenteerib, et see suvine kirjandusfestival püüab elus hoida seda vaimu, mis tegi suureks A. H. Tammsaare: meid huvitab inimene, vaim ja eesti kultuur. Hvostovi «Kirjad Maarale» liigub just selles süvahoovuses. Teos pole küll rangelt võttes ilukirjanduslik, aga see on kirjutatud verega ja puudutab laiemalt olulisi teemasid, üks keskseid neist on soo- ja rahvusküsimus. Hvostovi «ümberlõikamine» on saanud põlvkondi ületavaks protsessiks: ta on veel ise Hvostov, aga poeg on juba eesti nimega, ning nüüd on jõutud lapselaps Maarani, tuleviku Maarani, kellele on jäetud dokument ühest sügavalt inimlikust katsumusest. Valgetes pükstes pisut morni olemisega Hvostov teatab, et tema elab matriarhaadis, mis on väga mugav, ning soovitab seda ka teistele. Krista Piirimäe, kes minu kõrval istub, leiab, et «Kirjad Maarale» on rohkem publitsistika kui ilukirjandus, Hvostov analüüsib seal oma suhteid naistega ja tema meelest teos võitu ei vääriks.

Kirjanik Peeter Helme, kes ulmeteosega «Haakrist ja ajarelv» küll valituks ei osutu, kirjeldab oma raamatut kui ühe maailma groteskset kunstipärast kujutlust, klišeede klišeed, provokatsiooni. Ta nendib, et lood on ohtlikud asjad, mis panevad meid uskuma väljamõeldisi, mitte tegelikkust, samas need ühendavad meid. Praegu Postimehe peatoimetajana töötav Helme tõdeb, et ega töö kõrvalt praegu palju aega lugeda ole, rääkimata kirjutamisest. Lohutuseks anti Helmele pidulikult kätte ajamasinaga saabunud kiri Juhan Liivilt, milles öeldi, et ajakirjandus on ajalik ja kaduv, aga kirjandus pisut vähem, ning paluti tal kirjanduse juurde jääda.

Kunnus rõhutab Valdur Mikita lingvistikasaaga panust meie keskkonnateadlikkusse, armastust armetu vastu, mis on inimesi pannud tarbimist eitama ja väärtustama olemasolevat.

Jumeka esinemise teeb Kristiina Ehin. Muu hulgas loeb ta ette ühe pika metafooridest koosneva luuletuse, küsides enne publikult kelmikalt, et arvake ära, millest on jutt. «See on armastus!» hüüab Krista Piirimäe. Mõtlen sama, ent see oleks liiga lihtne. Õige vastus on reklaam. Kristiina arvab, et maailm muutuks palju paremaks paigaks, kui inimesed loobuksid reklaamist. Ta küsib seltskonnalt, kas oldaks valmis sellest loobuma, ka enesereklaamist. Seltskond just ei nõustu, iseäranis kirtsutab nina Vahur Afanasjev. Kristiina Ehini sinine pitskleit, skandinaavialik ilu ja hooletu elegants on ju ka luuletaja enesereklaam. Mul oleks kahju, kui seda glamuuri poleks. Siis aga talutab õbluke Kristiina Sensatsioonilise Kevadbändi mehed talle saateks beatbox'i mängima ning teeb vägeva etteaste, esitades kord ühes Naised Köögis pundiga «Ringvaatele»​ improkorras paari tunniga praamil koostatud laulu, mis kõneleb päevauudistest. Inimeste südamed sulavad.

Õhtu jooksul esinevad veel Kai Kask, Kertu Sillaste ning debüütluulekoguga Berit Petolai ja Maarja-Liis Mölder.

Mina sauna ei jää. Võtan lapse ja otsustan Tartusse sõita. Pakun küüti ka aktiivsele kultuuriürituste väisajale Helle-Viivi Tolgile, kes jutustab terve tee oma kassist ja nutijalgratastest, millega on mugav ühes kassiga ringi sõita, sekka mälestame Marju Lepajõed ning varsti olemegi kohal.

Kultuuri- ja kirjanduskriitik Mihkel Kunnuse kommentaar

See Liivi muuseumis toimuv suvine kirjandusfestival käsitleb kirjandust küllatki modernistlikus võtmes, me püüame elus hoida seda vaimu, mis tegi suureks A.H. Tammsaare. Kirjandus kui meelelahutus ja ajaviide, kui kultuurne tilu-lilu, meid ei huvita. See pole kuidagi halb, aga on sekundaarne. Meid huvitab inimeneja meid huvitab eesti kultuur. Nii selle jäävuses kui kaasaegsuses.
Hvostovi «Kirjad Maarale» liigub just selles süvahoovuses. Teos pole rangelt võttes ilukirjanduslik, aga see on kirjutatud verega ja laiemalt olulistest teemadest. Üks keskseid on siin soo- ja rahvusküsimus. Nõnda see hõõgub sama tuuma ümber, millest A.H.Tammsaare kirjutas romaani «Ma armastasin sakslast» ja mida Mihkel Mutt – Eesti kirjanik 2017 – käsitleb romaanis «Eesti ümberlõikaja». Hvostovi «ümberlõikamine» on, ütleme, liikunud ontogeneetiliselt fülogeneetilisele, tähendab saanud põlvkondi ületavaks protsessiks, ta ise on veel Hvostov, aga poeg on juba eesti nimega ning nüüd on jõutud lapselaps Maarani, tuleviku Maarani, kellele on jäetud dokument ühest sügavalt inimlikust katsumusest.