Berk Vaher: Tartu 2024 – kirglikult kestlik

Berk Vaher Foto: Kristjan Teedema

Me julgeme riskida ja suudame kanda riske, et Tartu kujuneks tõeliseks 21. sajandi Euroopat ühendavaks ja uuendavaks kultuurilinnaks.

Eesti küsib täna: kes me tuleviku Euroopas oleme ja milliseks saab Euroopa kujuneda tänu meile? See saab omajagu selgemaks augusti lõpus, mil Eestist määratakse 2024. aasta Euroopa kultuuripealinn. Rahvusvaheline žürii toonitas juba eelvooru tagasisides, et vaatab kaugemale kandidaatlinnade endi edu- ja arengulootustest. Antavat hinnangut mõjutab ka esitatud kavade panus oma laiema regiooni uuenemisse. Ent hinnangu keskmes on suhe Euroopasse: valmidus tegelda paljusid Euroopa linnu ja paikkondi hõlmavate väljakutsetega.

Tartu taotlusprotsessile kaasa aidates olen kogenud, millise kire ja teotahtega on meiega kaasa tulnud 19 Lõuna-Eesti omavalitsust. Seda indu ei tingi vaid geograafiline lähedus – Tartu taotlus «Ellujäämise kunstid» kõneleb ühisest väärtusruumist. Kuulumine ühisesse väärtusruumi on aga ka toonud Tartu taotlusesse arvukalt kindlaid partnereid üle Euroopa. Nende seas on ridamisi olnud ja tulevaid kultuuripealinnu, ka neid, kes kaardil kauged. Tartu taotlus on suuresti selle paljusid riigipiire ületava ühisosa taotlus.

Meid liidab sarnane arusaam sellest, millist eeskuju peaksid Euroopa kultuurilinnad näitama kogu 21. sajandi maailmale. Ettekujutused heaolust on globaalses muutumises: üha enam on süümetundega inimesi, kelle linnaideaal ei haaku enam suurtööstuse ja maad ahmiva vohamisega, kasumi pumpamise ja laustarbimisega. Uued põlvkonnad näevad oma koduna pigem loodushoidlikku linnaruumi või avatuma elukorraldusega maakogukondi, kus kultuur on eri põlvkondade tavade, unistuste ja eripärade sidujaks, õpetab päriselus vajalikke oskusi, aitab hoida ja taastada tervist nii vaimus kui kehas.

Ettekujutused heaolust on globaalses muutumises: üha enam on süümetundega inimesi, kelle linnaideaal ei haaku enam suurtööstuse ja maad ahmiva vohamisega, kasumi pumpamise ja laustarbimisega.

Omal moel ja oma nägu säilitades püüdlevad paljud linnad just sellise Euroopa poole. Tartu ja Lõuna-Eesti edenevad neid linnu julgustades, nende raskustest ja lahendustest õppides. Ning üle piiride liites loojaid, kes tahavad täna ja homme aidata kunstidega kaasa inimese ja ta loomuliku koduilma kestmisele.

Virtuaalia ei paku varjupaika kliimakriisi eest, äpid hirmu ja pidetuse eest. Vaja on märksa loodustundlikumat kultuuri. Loodus ei saa linnades jääda vaid pelgaks silmanurgas rohetavaks kujunduselemendiks ega kunstides eemalt imetlemise objektiks. Tartu taotluses on mitmeid projekte, kus linnaloodus ise on uudsete kunstide allikas, tulemus ja kaasalooja. Tehnoloogiat ei pea ju ka täielikult pagendama: digikunstilgi on võime äratada rahvaluulesse kätketud loodusvaime, et taastada vastutust ohustatud päris­ilma ees.

Euroopa linnade kiire areng on olnud kahe teraga mõõk: kauba- ja teenuseküllus on kaasa toonud mälu ja eluliste oskuste kärbumise. Läände naastes kaldusime ju ka ise kargokultusse ja kippusime häbenema puuduseaegu, mil tuli läbi ajada vanade asjadega või osata ise vanast uut teha. Nüüd ühtäkki avastab tarbimispoh­mellis Euroopa ise neid oskusi ja taaskasutusnippe; ühtäkki saavad veidrikeks peetud isenokitsejaist innovatsioonigurud. Ka nende oskuste kogumine ja jagamine üle Euroopa on oluline osa Tartu 2024 programmist.

Virtuaalia ei paku varjupaika kliimakriisi eest, äpid hirmu ja pidetuse eest. Vaja on märksa loodustundlikumat kultuuri. Loodus ei saa linnades jääda vaid pelgaks silmanurgas rohetavaks kujunduselemendiks ega kunstides eemalt imetlemise objektiks.

Meie ideekorjed tõidki taotlusse lausa ilmutuslikus külluses soove jagada Lääne-Euroopaga seda kultuurivaramut, mis endistest idabloki maadest veel suuresti avastamata – siinset sürrealismi ja kontrakultuuri, utoopilist-düstoopilist kirjandust ja filmi. Ka autsaiderkunsti. Nii Tartusse, Viljandisse kui Pärnusse plaanitud Ida-Euroopa autsaiderkunsti näitustel on aga ka avaram sotsiaalne eesmärk. Tunnustades ja selgitades vaimuvaevustega loojate kunstiannet ja inimväärtust oma heitluste ja lootustega, pürib see programm kummutama kogu endise idabloki sotsiaalsüsteemides suuresti säilinud postsovetlikku põlgust, mis pole paraku päris kadunud ka Eesti linnadest.

Tartu 2024 programm «Ellujäämise kunstid» on kantud lihtsast argisest idealismist. Usume, et loodust ja inimest hoidvas kultuuriruumis sündivad ja kestvad vahetud inimsuhted võivad paljusid pingeid maandada, klaarida virtuaal- ja meediamüras teravnenud ilmavaatelisi pingeid ja hajutada kultuuridevahelisi hirme.

Räägi inimesega, kuula teda, tehke retk loodusse, meisterdage midagi … Kas lahendus saab siis olla nii lihtne? Mõistagi mitte alati. Aga sageli algavad suuremad lahendused julgusest luua ja hoida inimsidet – need ongi ellujäämise kunstid. Neid kunste on väga tarvis ajal, mil nii Eestis kui paljudes Euroopa väiksemates linnades ja maakohtades kogevad inimesed võõrandumist abstraktse ja bürokraatlikuna mõjuvast Euroopast, tundes võimetust selle otsuseid mõjutada, ehkki nad on ju samuti aastaid vaeva näinud, et just nimelt euroopalikku elukeskkonda luua.

Enesekriitiliselt oleme tõdenud, et Tartu võib paista neist muredest kaugena. Meie abikätt või kinnitust väärtuste ühisosast oleks ka varem sagedamini vaja läinud. Nii on tekkinud klišee Tartu endassetõmbunud heaolust – et oleme «väikekodanlik nukulinn, kus on kõik olemas». Aga ei ole ju nii. On tartlasedki kogenud hirmu ja jõuetust raha ja võimu ees. Ning me saime jagu hirmust ja jõuetusest, kui Tartu apelli rahvaliikumine suutis ka kohaliku võimu enda taha koondada ja väärata saastava miljarditehase rajamise plaanid. Tartu ja Lõuna suutsid end kehtestada oma eluruumist hoolijate tõelise kire toel. Oli neid, kes nurisesid, et Tartu lasi suure rahalaeva tuulde. Aga õigupoolest oli meil vaprust end määratleda 21. sajandi Euroopa tulevikulinnana. Nüüd on aeg jagada jaksu mõttekaaslastele üle Euroopa.

Ent kas olnuks meil seda jaksu, kui neid väiksemaid «apelle» poleks juba varasemast omajagu?

Tänane Tartu pole sündinud, õnnelusikas suus. Muutustahtega inimesed on selle nimel kaua tööd teinud, ka mitmete tagasilöökide kiuste. Vaadake, mis on toimunud ja toimumas liigirikkust ja kergliiklust väärtustavas linnaplaneerimises, linnaosade eneseteadvuses ja etnilises avatuses, hariduse uuenemises, tänavakunstis ja laiemalt tänavakultuuris, linlaste kaasamises Tartu tuleviku kujundamisse. Tartlased võivad praegu rõõmuga pidada enesestmõistetavaks paljut, mis kümnendi või isegi poole eest olid vaid mõne väikese tegusa rühma hullud ideed.

Urmas Klaas kirjutas Tartu pürgimisest Euroopa 2024. aasta kultuuripealinnaks 24. juuli Tartu Postimehes.

Vundamendi ladumine kultuuripealinnale sai alguse märksa varem kui paari aasta eest. Suur ja kasvav hulk inimesi on teostanud oma unistusi euroopalikust elu- ja loomepaigast ning võitnud sellele ka kohaliku võimu ja raha toetust. Esiti võib kõlada liiga proosaliselt, et võim, raha, kunstid ja uuendusmeelsed algatused jagavad paljuski samu väärtusi – kus on meediat köitvad teravad vastandused?

Ent kultuuripealinnade pikaaegne praktika kinnitab, et seesugune ühisosa on vältimatu eeltingimus sellele, et tiitliaasta sündmustekava mõju tõesti kestaks ja paljudeni jõuaks.

Selleta kipub kunstiprogramm olema liivale ehitatud, selle mõju võib jääda pelgaks platseeboks. Mul oli rõõm ja au kuuluda Tallinn 2011 loomenõukokku. Meeles on hulk tõesti eredaid sündmusi, mitmel neist oli ka kestvam mõju kunstidele, loomemajandusele ja kodanikutundele. Ent paljud toonased tegijad on ise nukralt nentinud, kuis programm tervikuna ei suutnud muuta sügavale juurdunud linnavalitsemise ja -planeerimise tavasid.

Nõnda olen veendunud: Euroopa kultuuripealinnaks saamist väärib linn, mille elanikel, naabruskonnal ja rahvusvahelisel sõprusringil on see olnud kestvamalt südames – juba tuntavate tulemustega ja sellevõrra kindlamate ühiste arenguplaanidega. Andkem seekord Lõunale võimalus! Loomulikult on paljud muutused alles alguses, palju on veel koos ära teha, ent me julgeme riskida ja suudame kanda riske, et Tartu kujuneks tõeliseks 21. sajandi Euroopat ühendavaks ja uuendavaks kultuurilinnaks.