Peeter Olesk: ole Maarjamõisas julge!

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Jälle ja jälle kirjutatakse sellest, kui tähtis on haiguste ravis arsti ja patsiendi koostöö. Minusugune siiski ei saa olla arstidega võrdne, sest meditsiin ei ole minu eriala ega ole ma seda ka õppinud. Ülimalt saan ma arsti ees olla aus – ning siis selgub pahatihti, kuidas arstil puudub minu aususest osasaamiseks kas aeg või pädevus.

Tartu ülikooli kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku päevaraviosakonnas on kaks ooteorva. Sinna mahub protseduuridele ja neid ootama tosinkond patsienti, neile võib lisada veel mõned, kelle koht jääb orva ja koridori piirile, kui muud kohad on varem täis.

Päevaravile alluvad niisugused patsiendid, kes ei vaja ööpäev läbi palatihooldust, vaid nad lastakse osakonnast minema – võib-olla koju, võib-olla nn eriarsti juurde – niipea, kui arstiga on tema ringjooksul uus kohtumisaeg kokku lepitud pärast seda, kui selleks päevaks määratud protseduurid on tehtud ja värske pilt haige olukorrast on arstil, arstide konsiiliumil ning õdedel nende tööarvuti kuvaril näha.

Muist protseduure tehakse kõigi silme all, intiimsemate jaoks on eraldi tuba. Igaüks võib vaadata teise inimese süstimist, vererõhu mõõtmist, vereproovi jms võtmist ja vedelike tilgutamist.

Intiimsemateks protseduurideks on tihtipeale pikem jutuajamine arstiga, sest, kahju küll, aga Maarjamõisas on liiga vähe isiklikke kabinette. Ise olen ma kord vestelnud arstiga vana sisekliiniku vannitoas, kuna kõik «ülejäänud» pinnad olid juba hõivatud.

Arst on Maarjamõisas nagu karjaloom, õde pole ent seal sedagi. Õe tunned ära sellest, et ta joob ohjeldamatult kohvi, arsti sellest, et kui ta on meessoost, võib ta kanda isiklikke pükse, kui aga naissoost, siis on tal pikad juuksed kas lahtiselt või krunnis.

Kiiritusravi antakse Maarjamõisas kuskil mujal, hematoloogia-onkoloogia päevaravi laeks on keemiaravi.

Nüüd on sellele lisandunud veel julguseravi. Mõnda aega seisab ühe ooteorva laual suur kinnine pappkast pealkirjaga «Ole julge! Jaga kogemusi».

Kasti kõrvalt leiate pakikese blankette, millele on trükitud neli palvet. 1) Palun kirjelda oma kõige raskemat ja rõõmsamat momenti haigusega toimetulekul?; 2) Milline oleks Sinu ettepanek sinu raviteekonna kergendamiseks?; 3) Mida sooviksid öelda oma ravimeeskonnale?; 4) Kirjutaga palun siia oma ravimeeskonna liikme nimi, kes vääriks tunnustust? (Kirjaviis kõikjal muutmata.)

Ankeedile on lisatud, et vastuse eest on tänulik Eesti Leukeemia ja Lümfihaigete Liit.

Kust teab minusugune, kui pikk minu raviteekond üldse on, kui üks arst võib kõhelda, kaks arsti võivad kumbki tõlgendada kas haigust tervikuna või mingit episoodilist indikatsiooni erinevalt?

Mida hakkab keemia­ravi saav patsient selle paberiga peale olukorras, kus ta ei tea täpselt, millist leukeemilise haiguse vormi ta põeb ja mis ajast alates vastav tõbi teda kurnab?

Veri ise teatavasti ei valuta, valutada võivad vereloomeorganid või transpordikanalid ehk mitmesugused sooned. Ning on tavaline, et täpne diagnoos fikseeritakse uuringute lõpul, mitte enne neid.

Selleks et vastata esimesele küsimusele arstiteadusele vajaliku ja jõukohase täpsusega, peaksin ma seega olema kliinikust välja kirjutatud, aga vähi suhtes on see problemaatiline nii ehk naa otsekohe, kui mul tuleb kuni surmani käia järelkontrollis. Vähk ei möödu nagu haukuv köha!

Teine küsimus. Kust teab minusugune, kui pikk minu raviteekond üldse on, kui üks arst võib kõhelda, kaks arsti võivad kumbki tõlgendada kas haigust tervikuna või mingit episoodilist indikatsiooni erinevalt? Või kui on «põhiarst» puhkusel ja teda asendab keegi, kes väga hästi teab ainult seda, et ta on minu arst kõigest mõneks korraks, mitte teekonna algusest kuni kurva lõpuni akadeemilises surnukuuris? Ja kui arste on kolm ehk konsiiliumi jagu, siis, nagu ütleb vanade kreeklaste aforism, on neist kolmest kaks jumalasalgajad.

Mida tõsiseltvõetavat saaksin ma oma olukorras, kus esiteks on ravi pooleli ja teiseks pole ma arstiteadust distsiplinaarses mõttes tundigi õppinud, ette panna? Ainult seda, et Tartus peaksid olema kättesaadavad kõik käsimüügirohud, mitte ainult need, mis on veel järel.

Seda ei saa aga arst üksi, isegi mitte kliiniku juhataja, ju üldse otsustada. Tema soovitab ravimeid toimeainepõhiselt, mitte apteegi laoseisu põhjal.

Võimalik, et asjaomane toimeaine ongi tõhus, kuid kaugeltki mitte iga arst ei tunnista patsiendile, et tema, st arstitädi, võtab osa ravimiuuringutest ehk allub vähemasti kaudselt ärisaladustele. Sinul kui patsiendil on isegi vedanud, kui arst ütleb ausalt ära, et ta pole vastavast ravitaktikalisest käigust ja ravimitest selle juurde kuskilt lugenud, ent ei taha ka ise olla esimene.

Mida ma aga peaksin tegema siis, kui linnapealne jutt on läbinisti negatiivne, ent minul puudub valikuvõimalus, ning mitte ainult see, vaid ka põhjendatud argumentatsioon?

Ja kolmas küsimus. Olles muidu küll uudishimulik nagu vanaeit, ei tea ma siiski ei oma ravimeeskonna koosseisu ega selle suurustki. Veelgi enam, ma ei tunne ka protseduuride järjestust ega arstlikke tööriistu, kuna kõik nood voldikud, mida arstid ja kliinikud on kohustatud hoidma kõigile nähtaval kohal, on (maha)kirjutatud statistilise patsiendi, mitte personaalse patsiendi jaoks.

Protseduuridel võib olla kanooniline järjestus (ravimid pärast söömist, süst vereanalüüsi järel jne), kuid see võib ka muutuda – kui näiteks vererõhku on vaja mõõta kohe.

Olgu, meeskonna liikmete nimesid saan ma kindlaks teha kasvõi kliinikumi isikkooseisu järgi ja midagi iseloomustavat nende kohta kuuleb ka linna pealt. Mida ma aga peaksin tegema siis, kui linnapealne jutt on läbinisti negatiivne, ent minul puudub valikuvõimalus, ning mitte ainult see, vaid ka põhjendatud argumentatsioon?

Väga palju ütleb arsti kohta see, kas ta on läbinud kõik meditsiinilise redeli pulgad või on roninud redelile kuskilt keskelt.

Juba ammu on haiglapalat tegelikult tinglik ruum, aga siiski peaksin ma äärmiselt oluliseks seda, kas arst on olnud ka palatiarst, sest kui ta seda on olnud, tunneb ta patofüsioloogiat paremini sõltumatult sellest, mis ta arvas sellest ainest õppimise aegu.

Normaalne on inimese füsioloogia suhteliselt harva, eriti kuna normid määratakse kindlaks teatava vahemiku piires. Enamasti on inimesel ikka midagi viga, nii et tavaliselt ta ongi just patoloogilise füsioloogia objekt. Eksid seal pisut, kuid ära siis imesta, kui operatsioonil tuleb olla radikaalne.

Kirjutan neid ridu ühe korduva mõtte ajel. Jälle ja jälle kirjutatakse sellest, kui tähtis on haiguste ravis arsti ja patsiendi koostöö. Minusugune siiski ei saa olla arstidega võrdne, sest meditsiin ei ole minu eriala ega ole ma seda ka õppinud. Ülimalt saan ma arsti ees olla aus – ning siis selgub pahatihti, kuidas arstil puudub minu aususest osasaamiseks kas aeg või pädevus.

Hematoloogias on üks taustategur palavik, teiseks mingi infektsioon, aga mitte ilmtingimata ekslik dieet või korduv seedehäire. Isegi unehäire võib tekitada hematoloogilisi komplikatsioone, kui ainevahetuse biorütm ja vereringe normistik ei ole omavahel kooskõlas.

Ausa hematoloogi jaoks on see muidugi juba Raja tänava juhtum Maarjamõisast märksa lõunamal …

Kogu probleemi võib taandada niisiis järgmisele kujule: kui mitut arsti peab minusugune praktiliselt usaldama või – mis teeb sama välja – kui mitme arsti ees on minusugune kohustatud olema aus? Kui keegi arvab, et kõigi, siis pappkast ei aita. Siis aitab ainult järeleproovimine. See on ka võimalik, ent üksnes ravimise arvelt.