Karin Streimann: kuidas läheb meie lastel?

Karin Streimann Foto: Tervise arengu instituut

Rahvuse ja kultuuri tugevus ning säilimine sõltub sellest, kui hästi või kehvasti läheb lastel. Viimasel ajal meedias laia kajastust leidnud artiklid on viidanud vägivallale ja vaimse tervise probleemidele koolilaste elus. Kas sellised mured on laialt levinud?

Mõnes valdkonnas läheb neil väga hästi. Pidevalt näitena välja toodav PISA (2015) uuring näitab, et Eesti põhikooliõpilaste tase on maailma parimate seas ning kõigil on üsna võrdsed võimalused saada head haridust. Viimane kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (TAI, 2019) näitab nii kaasõpilaste kiusamist kogevate kui ka kaasõpilasi kiusavate laste arvu vähenemist. Samas on viimasel paaril kuul teisi kiusanud iga neljas ning kiusamist kogenud iga kolmas õpilane. Ligi 40 protsenti 11-, 13- ja 15-aastastest õpilastest ei pea kooliskäimist meeldivaks, iga kümnes tunneb, et talle üldse ei meeldi koolis käia.

Lastel on teisigi muresid. Näiteks on ajas kasvanud kooliõpilaste depressiivsus. Kui 2009/2010 oli seda aasta jooksul kogenud iga neljas laps, siis 2017/2018 juba iga kolmas. Mida vanemaks lapsed saavad, seda kehvemini nad end tunnevad. Märgatavalt kehvemaks on muutunud 15-aastaste noorte vaimne tervis, iga viies neist on aasta jooksul mõelnud ka enesetapule. Maailma terviseorganisatsiooni hinnangul saab enamik noorte surmadest, näiteks suitsiidid, narkootikumide üledoosid, alguse vaimse tervise probleemidest.

Kehva vaimse tervise põhjusi võib olla mitmeid, kuid laste igakülgset arengut mittetoetavad keskkonnad suurendavad nii kiusamist, meeleoluhäirete esinemist kui ka alkoholi, tubakatoodete ja narkootikumide tarvitamist. Viimase kohta on uuringud järjepidevalt näidanud, et Eesti õpilased on võrreldes teiste Euroopa ja Põhja-Ameerika õpilastega esimeste seas varase alkoholi proovimise, purju joomise ning suitsetamise ja kanepi proovimise poolest. Märkimisväärne osa käitumis- ja terviseprobleemidest on tihedalt seotud ja ennetatavad.

Koolikiusamisega seotud juhtumite kajastamisel räägitakse märgatavalt vähem sellest, kuidas laste vaimset tervist ja käitumist püütakse suunata meetoditega, mis mõjuvad neile kahjulikult. Näiteks kasutades lasteaias ja koolis laste käitumise suunamiseks käitumistabeleid ja teisi sarnaseid meetodeid, mis sildistavad ja alandavad lapsi. Või kasutades hirmutamist, šokeerimist ja vägivalda, mis hoopis suurendab laste muresid ning riskimist. Või soovitades lapsele enne koolitulekut palderjani anda, et ta rahulikum oleks. Neid lugusid on veel ja veel.

Endiselt on levinud häbimärgistamine, hukkamõist ja müüdid – arvatakse, et vaimse tervise probleemiga lapsed on kasvatamatud, nende pered on laste haiguses või probleemides süüdi või peaksid iseseisvalt toime tulema.

Aga paljud neist lugudest ei jõua avalikkuse ette. Enamasti on selliste lugude taga abivajavad lapsed ja nende perekonnad, kes püüavad iga päev keeruliste väljakutsetega toime tulla ning kelle oskused ja võimed enda õiguste ja vajaduste eest seista on väiksemad. Endiselt on levinud häbimärgistamine, hukkamõist ja müüdid – arvatakse, et vaimse tervise probleemiga lapsed on kasvatamatud, nende pered on laste haiguses või probleemides süüdi või peaksid iseseisvalt toime tulema. Tihti jääb puudu empaatiast ja hoolivusest.

Uimastiprobleemidest ei julgeta Eestis pea üldse rääkida ning pigistatakse silmad kinni, sest meie peres sellist asja pole, meie koolis ja kogukonnas ka mitte. Äkki ignoreerides kaob ise mure ära? Sekkumine käitumisprobleemide korral tähendab enamasti pelgalt näpuviibutust – miks sa nii tegid, ära enam nii tee! Ennetuse all mõistetakse Eestis endiselt loengute pidamist, info jagamist ja ühekordseid üritusi, kuigi juba 1980. aastatest on teada, et ainult teadmiste edastamine ei vähenda uimastiprobleeme ja kiusamist ega toeta kuidagi ka laste vaimset tervist.

Samas on nüüdseks väga hästi teada, kuidas saab ennetada laste ja noorte vaimse tervise probleeme ja säästa elusid. Tulemuslikud sekkumised tugevdavad vaimset tervist ja vähendavad riskitegureid nii peredes, haridusasutustes, kogukonnas kui kogu ühiskonnas. Näiteks on tõhusad koduvisiidid vastsündinute juurde ja vanemlike oskuste arendamine. Ka on tulemuslik haridusasutustes laste sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste süsteemne arendamine ning toetava ja turvalise keskkonna kujundamine. See sisaldab näiteks koolipere väärtuste, suhete, hoiakute, õpetamis- ja õppimispraktikate arendamist.

Paraku on Eestis tõenduspõhiste ennetustegevuste rahastamine endiselt väga piiratud. Näiteks toetab koolides rakendatava VEPA (käitumisoskuste mäng «Veel parem») programmi elluviimist Eestis järgmise aastani Euroopa sotsiaalfond koos siseministeeriumiga, kuid järgmisel aastal fondi tugi lõpeb ning tegevuste jätkamiseks on rahastus riigieelarvest tagamata. VEPA on praegu ainus metoodika, mis vähendab Eestis tehtud uuringu põhjal laste käitumis- ja emotsionaalseid raskusi, samuti hüperaktiivset käitumist, ning suurendab prosotsiaalset käitumist ehk abivalmidust, sõbralikkust ja hoolivust. Metoodika rakendamine hoiab ära ka uimastite tarvitamist ja suitsiide hilisemas eas ning parandab õpetajate oskusi klassi juhtida ja juhendada.

Kuidas siis läheb meie lastel? Ilmselt võib öelda, et nii ja naa. Ja sarnaselt läheb Eesti ühiskonnal tervikuna. Paremaks saab minna ainult siis, kui hakkame reaalselt panustama tulemuslikku ennetusse.