Vahur Kollom: miks pole Vabaerakond valitsusega rahul?

Vahur Kollom Foto: Mats Õun

Valitsus ei saanud sadat kriitikavaba päeva, sest uued ministrid olid sõnavõttudes rabedad ja see andis kriitikutele võimaluse neid nõelata.

Vabaerakond lähenes rahulikumalt. Edastasime justiitsministeeriumile oma seisukohad valimispäeval valimisagitatsiooni piirangu ja välireklaami keelu kaotamise eelnõu kohta. Andsime riigikogule üle Kaul Nurme algatatud petitsiooni selle kohta, et Eesti jagataks Euroopa Liidu toetuste taotlemisel kaheks piirkonnaks. Samal teemal andsime riigikogule arupärimise, millele vastamisega on hetkel valitsuse ametnikud ilmselgelt hädas. Ja juhtisime tähelepanu, et keskkonnaameti ja keskkonnainspektsiooni lihtne liitmine ei muuda keskkonna järelevalvesüsteemis midagi kvalitatiivselt paremaks.

Mõnevõrra kriitilisemad olime valitsuskoalitsiooni otsuse suhtes külmutada vastuvõetud riigieelarve strateegias teadusrahastus praeguse 0,71 protsendi tasemele SKTst. Juhtisime tähelepanu, et teadusrahastuse külmutamine on löögiks teadus- ja arendustegevuse elujõule ning Eesti arengule tervikuna. Samuti kutsusime valitsust üles austama ühiskondlikku lepet ja teadusrahastuse kohta käivat eelarvestrateegia punkti uuesti üle vaatama.

Valitsus ei saanud sadat kriitikavaba päeva, sest uued ministrid olid sõnavõttudes rabedad ja see andis kriitikutele võimaluse neid nõelata.

Juunis valisime ka erakonnale uue juhatuse ja flirtisime rohelistega. Kõlab kui Vabaerakonna aruanne valijatele? Võibolla tõesti, kuid väikese kokkuvõttega kinnitasime, et lähenesime asjadele vabaerakondlikult arukalt ja rahulikult.

Kui jätta kõrvale sõnasõda meedias ning (sots)liberaalide ja konservatiivide vastandumine, jäi silma veel mõndagi huvitavat. Välisministeeriumi asekantsler Matti Maasikas küsis sotsiaalmeedias peaminister Jüri Rataselt ja välisminister Urmas Reinsalult, kas Eesti välispoliitiline kurss on sama, mis varasemate valitsuste ajal. Kas pole mitte huvitav küsimus?

Huvitava kokkuvõtte on kogu asjast teinud Toomas Alatalu oma artiklis «Välispoliitika algab naabri õllehinnast» (Õhtuleht 5.8). Järeldused: Eesti välispoliitikal puudub suure osa rahva toetus, välispoliitika tegemine on paljus elitaarne ja Eesti välispoliitika nõrkuseks on see, et meil ei arvestata otsustatu mõju teistele riikidele.

Selge on aga, et meie ametnikud ja ministrid ei astu välispoliitikas ühte jalga. Meil on siin Eestis üksjagu tegemata tööd. Välispoliitika peab siiski olema erakondadeülene ja on viimane aeg jõuda erinevates asjades omavahel kokkuleppele.

Ja viimaks tsiteerin Uno Lõhmust: «Kas pole siiski aeg teadvustada, et demokraatiat ei saa võtta tagatuna ning selle hoidmine nõuab hoolt?» Jah, täpselt niimoodi see ongi.