Ameerika režissöör Jonathan McHugh uuris läbi kaamera roki pöörast väge

Dokumentaalfilmi «Elagu rock!» režissöör Jonathan McHugh käis filmi jaoks muusikafestivalidel rokifännidelt ja muusikutelt küsimas, kas rokk on surnud.

FOTO: Erakogu

Täna õhtul algab Tartus PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff, mis toob raeplatsil ja Athena keskuses suurele ekraanile armastuse eri tahkudest rääkivad filmid. Sel aastal on festivali alateemaks muusika. Neljapäeval kell 19 linastub Athena keskuses esimest korda maailmas USA režissööri Jonathan McHugh’ dokumentaalfilm «Elagu rock!». Film heidab pilgu Ameerika Ühendriikide rokifännidele ja muusikutele ning uurib, kas rokk on surnud.

Neljapäeval on maailma esilinastusel kohal ka režissöör, kellele käest saab uurida filmi tagamaade kohta.

Tartu Postimehel avanes võimalus McHugh’ga varem vestelda. Et filmimees oli siis veel oma kodus, käis intervjuu interneti abil.

Kuidas teie film Tartuffile jõudis?

Meie turustaja soovitas Tartuffi, seega otsustasime filmi siin näidata ja otsustasin ise kohale tulla. Loodan väga, et see on väärt neid tunde lennukis.

Kas olete rokkmuusika fänn?

Kui ma New Yorgis üles kasvasin, olid kõige suuremad bändid maailmas Led Zeppelin ja Black Sabbath. Nad tegid pidevalt tuure üle terve riigi ja need bändid, kes veel koos on, käivad siiani tuuridel.

Kuigi alati oli olemas popmuusika ja kantrimuusika, oli minu teismeeas domineeriv muusika rokk, aga sellel ajal polnud elektroonilist tantsumuusikat ja oli väga vähe hiphopmuusikat, mis oli alles alustamas. Nüüd domineerib muusikas hiphop.

Rokk oli teismeeas minu jaoks võimas muusika. Kui vanemaks sain, avastasin teisi muusikastiile ja roki võlu kadus minu jaoks natukene.

Mingil ajal sattusin tööle Elektra Recordsi plaadifirmasse ja kolisin Santa Monicasse. Töötasin seal koos Metallicaga, kui nad olid oma plaati «Black Album» välja andmas. Sel plaadil on lugu «Enter Sandman», mis tõi rokkmuusika tagasi peavoolu muusikasse ja see kogemus muutis mu elu.

Kuidas te filmi «Elagu rock!» tegemiseni jõudsite?

Filmi produtsent Gary Spivack korraldab aastaid rokkmuusika festivale. Ta kutsus mind pidevalt festivalile, aga ütlesin alati ära. Umbes kaks aastat tagasi kutsus ta mind jälle. Festivali kümnenda juubeliaasta puhul oli ta kutsunud esinema Metallica ja Soundgardeni. Sellest festivalist tekkis mul idee teha film rokifännide subkultuurist.

Gary Spivackile idee meeldis, panime ise raha kokku, otsisime filmimeeskonna ja kohtusime osa fännidega, kes on filmis. Siis panime esimese demoversiooni filmist kokku ja hakkasime raha otsima.

Filmi ostis ära sama firma, kes ostis ka minu eelmise filmi, mis rääkis cosplay (animatsioonide, enamasti Jaapani stiilis, tegelasteks riietumine – toim) ja ComiConi (San Diegos toimuv üks suurimaid ja tähtsaimaid koomiksite ning sellega seotud kultuuri konverents – toim) subkultuurist.

Mitu filmi olete teinud?

Olen üle kolmekümne filmi ja teleseriaali produtsent. See on teine film, mille režissöör olen. Varem töötasin muusikakoordinaatorina ehk aitasin režissööridel muusikat valida. Sealt arenesin edasi filmi produtsendiks ja sealt edasi režissööriks.

Rokkmuusikal on selline võim, mis paneb inimesi hullumeelseid asju tegema.

Filmis on fookus alguses fännidel, pärast bändidel ja lõpus koondub see kokku läbi mosh’imise ja rahva otsas surfamise. Kas võiks öelda, et need kaks tegevust on nagu rokkmuusika riitused?

Jah, rokkmuusikal on selline võim, mis paneb inimesi hullumeelseid asju tegema. Lihtsalt see energia, mis muusikas on, teeb neid väga kirglikuks.

Metal kütab inimesed niivõrd üles, et kõige kõrgemal tasandil väljendub see mosh’imises (rokk-kontsertidel moodustab osa rahvast ringi, kus nad kargavad ja hüppavad ringi ning jooksevad üksteise otsa – toim) ja rahva otsas surfamisel (crowdsurfing ehk ühte inimest kannab enda kätel rahvamass lava poole – toim). Inimesed on nõus riskima enda kehaga ja viga saamisega, aga nad ei karda haiget saada.

See on tõsine asi, minna inimesi lükkama, mosh’ima ja enda viha välja elama või ronima kellegi otsa, kus sa võid kukkuda ja kaela murda. Lihtsalt sellepärast nii teha, et saada lava ette või et rokistaar vaataks sinu poole ja suruks su kätt – see on võimas, et inimesed nii teevad.

Ka bändid saavad sellest energiat juurde, neid kütab see üles, kui keegi kontserdil nii teeb. Filmi tehes tahtsime keskenduda ka sellele, et need tegevused on omavahel seotud. Fännid annavad energiat bändile juurde ja bänd annab fännidele energiat juurde.

Filmis on ka ratastoolis naine, kes ronib rahva otsa surfama. Mõnele inimesele on see siis ka elustiili küsimus?

Jah, see naine on väiksest linnast Tennessee osariigist, elab haagiselamus, ta kaotas oma jala mootorrattaga sõites liiklusõnnetuses ja tal pole olnud kõige parem elu. Rokk annab talle jõudu, et tulla oma päevaga toime, ja see sõpruskond, rokifännide kogukond ja uute inimestega kohtumine on talle väga ergutav. Rokifännid on unikaalsed inimesed, kes armastavad seda muusikat väga, nagu filmis on näha.

Kas teie arvates on mõnel teisel muusikastiilil ka selline kokkuhoidev fännikogukond?

Käin paljudel muusikafestivalidel ja ma pole seda leidnud. Rokifilmi tehes leidsime väga tihedalt seotud kogukonna. Leidsime palju kirglikke fänne, see muusika ajab nad hommikul voodist välja.

Kas narkootikumid ja alkohol on ikka probleem rokikogukonnas või on see minevik?

Me ei tahtnud sellest alguses filmis üldse rääkida. Aga pidime Chris Cornelliga (Soundgardeni laulja, kes tegi enesetapu – toim) tegema intervjuu filmi jaoks, kuid ta suri päev enne intervjuud ära.

Läksime järgmine päev kontserdipaika, nende bändiruumi silt oli veel üleval. Saime toore reaktsiooni fännidelt, mida me alguses kasutada ei plaaninud. Lindistasime selle üles, sest see on suur ja traagiline asi, kui peaesineja ei ilmu kohale.

Mõni kuu hiljem pidime tegema intervjuu Chester Benningtoniga (Linkin Parki laulja, kes tegi enesetapu – toim) ja ka tema suri. Need mehed põlesid läbi. Järsku mõistsime, et me ei saa seda kajastamata jätta, sest läbipõlemine ja sõltuvused on osa rokist.

See pole vaid rokimaailma probleem, opiaadid on meie ühiskonnas suur probleem. Mu tütre parima sõbra vend, 19-aastane poiss, suri kaks nädalat tagasi opiaadi üledoosist. (Ameerikas kirjutavad arstid patsientidele tihti välja valuvaigisteid, mille peatoimeaine on mõni opiaat – toim.)

Laulupidu paneb teid mäletama ajalugu ja tekitab ühtsustunde nagu rokkmuusika nende fännidele.

Eestlased laulsid end Nõukogude Liidust välja. Kas rokil ja koorilaulul on mingi seos?

Jah, ma arvan, et tänapäeva muusika pole kuulatajate jaoks tihtipeale korduvalt kuulatav. Rokil on aga üle viiekümne aasta ajalugu, mis on võimas asi. See muusika on midagi võimsat, mis laseb fännidel end vabalt tunda, lasta enda lõdvaks ja muusikale kaasa elada. Muusikat kuulates jõuavad nad sellisele emotsionaalsele tasemele, kuhu nad muidu ei jõuaks.

Sama on teie laulupidudega. Teie riigis, mis pidi tegelema Nõukogude režiimiga mitmeid aastakümneid, tunda vabadust ja laulda vabadusest – see on võimas.

Mulle meeldib, et laulupidu hoiab ajalugu elus. Laulupidu paneb teid mäletama ajalugu ja tekitab ühtsustunde nagu rokkmuusika nende fännidele.

Kas teie arvates tuleb kunagi rokkbänd, mis on sama suur kui The Beatles või Led Zeppelin?

Pean ütlema, et ei tule, aga samas ära iial ütle «iial». Need kaks bändi on minu arvates nii erilised: kõik, mis nad tegid, oli suurepärane.

The Beatles näiteks, see on kvaliteet, mis on ajahambale vastu pidanud. Tänapäeva bändide kohta seda enam öelda ei saa.

Tagasi üles