Kokora laadal müüs külaseltsi juht oma mopeedautot. Aga tulutult!

Missugune näeb välja augustikuine laadapäev umbes 60 elanikuga Kokora külas Peipsiääre vallas Tartumaal? Või ütleme  – piirkonnas, kuhu kuuluvad ka lähemad külakesed, kokku umbes 200 inimesega?

See laat on vaikne, omaetteolemisega ja kodune.

Selsamal Kokora laadapäeval on aga naabermaakonnas Jõgevamaal Lohusuus kalalaat ning Võrumaal Hauka laat. Pole ime, et inimesed rallivad mööda maanteid kas sinna või tänna ning Kokora on otsekui nööpnõel, mis kahe silma vahele jääb.

Siiski mitte päriselt, sest Kokora laada reklaamlause kõlab: «Nööpnõelast traktorini», ja see meelitab uurima.

Külakeskuse kõrvalolev plats on laupäeva hommikul pärast kella kümmet askeldajaid täis. Külakeskus ise on ka vaatamist väärt, sest kuulub Kokora mõisa majapidamiskompleksi, kus kunagi oli vasikalaut.

Kui seda maakiviseintega hoonet 2007. aastal pärast Kokora külaseltsi asutamist renoveerima asuti, peeti seal kanu.

Seltsi juht on praegu Inge Rebane. Ta selgitab, et 2007. aastal hakkasid külaasju ajama kõigepealt kohalik tootja Margus Paapsi ja teised asjalikud mehed, kes leidsid, et Kokora kandis peaks midagi olema, et kogukonda ühendada ja inimeste meeli ergutada.

Vanasse mõisalauta tekkis Euroopa raha toel külakeskus, kus nüüd jätkub tegevust aastaringselt, kus on avar saal, kööginurk, raamatukogu ja kangasteljed. Tegutseb ansambel Kõkaru, mis Kodavere murdes tähendab küla ennast – Kokorad.

Auto – 800 eurot

Inge Rebane on sel päeval samuti kaupleja ja laadal väljas koos oma noorema, 10-aastase poja Germoga.

Müügiks on asjad, mis kodus seisma jäänud, puhtad kasutamata tekstiilesemed ning ühe taluniku vutimunad, kes ise Hauka laadale põrutas.

Seltsi juht Inge Rebane koos poja Germoga. Sinine mopeedauto tagaplaanil.

FOTO: LAILA KAASIK /

Siiski on Inge Rebane müüki toonud ka midagi üpris suurt — oma sinise mopeedauto, mille kolm aastat tagasi välismaalt 1400 euro eest ostis.

Autosõidulube tal ei ole, aga selle liikuriga võib sõita lubadetagi. Inge Rebase mees Gunnar Rebane on nimelt kaugsõiduautojuht ja kodust sagedasti ära. Ingel on külade vahel liikuda vaja ja seetõttu tuli midagi välja nuputada. Toodi mopeedauto.

Mopeedauto on müügis 800 euroga.

Müügiotsus sündis aga seepärast, et Inge Rebane hakkas autojuhikursustel käima ja saab varsti sõita pärisautoga!

Poeg Germo müüb kõrval vanu mänguasju, väikest elektriklaverit, spinnerit ja Harry Potteri kaarte, mis teda enam ei huvita. Germo käib Alatskivi koolis ja läheb neljandasse klassi.

Viineripirukas – 25 senti

Laadaplatsi teeäärsest lauast toob tuul ninna küpsetiste lõhna. Laua taga askeldavad ema, Maarja-Magdaleena kooli õpetaja Aili Kruusaauk ning ta lapsed – 11-aastane Kaur, 9-aastane Kaira ja 7-aastane Kaari.

Lahtine sibulapirukas ja mini-viineripirukad on ema Aili tehtud.

Poeg Kaur küpsetas vahvleid.

Tütar Kaira tegi toorjuustuglasuuriga porgandikoogi ja juustukeerud ning noorem tütar Kaari küpsetas küpsised nimega kookosmütsid.

Kruusaaugu pere küpsetised.

FOTO: LAILA KAASIK /

Juba on kohal kaks ostjat, kes silmadega maiuspalu valivad.

Ema Aili Kruusaauk selgitab, et kõik see on lastel üks äritegemise koolitus, kus arvepidamise oskust ja planeerimist vaja.

Lastel tuli mõelda nii, et kui nad pärast laadapäeva emale produktide eest raha tagasi annavad, peab neil ka endale kogu vaeva eest töötasu ja väike kasum tekkima.

Viineripirukas on tilluke, et maksab ainult 25 senti. Vahvel ja juustukeerd 50 senti. Tükk rasket porgandikooki kalli glasuuriga maksab aga 1 euro ja 50 senti. Niisamapalju ka sibulapirukas.

Kaur ja Kaira ja Kaari on välja arvutanud, et kui neil õnnestuks kogu lauatäis maha müüa, teeniksid nad 20 eurot. Jätkuks ainult ostjaid!

Jalgrattaga pedaalib kohale isa Kaupo Kruusaauk. Räägib pere eest, et nemad küll ei taha linnas elada, sest mis maal viga. Alatskivis on lastele kunstide kool, lapsi saab ka ratsutamistrenni viia, kõik mis vaja on käe-jala juures, ja odav.

Kaupo, Kaur, Aili, Kaari ja Kaira Kruusaauk.

FOTO: LAILA KAASIK /

Leiutaja Tõnu

Eemal on vanemad mehed kobaras ühe järelkäru ümber, mis platsile pargitud, ja kus kastides igasugust rauakola paistab.

Kärul on paadivintsist ümberehitatud kraana, mis jaksavat maast üles tõsta 930 kilo.

Ei käru ega kraana ole müügiks ega laialijagamiseks, muu aga küll.

Tõnu Märtini käru ja kraana, mille küljes ripub ratas. Permees ise paremal, uudistajad vasakul.

FOTO: LAILA KAASIK /

Peremehe Tõnu Märtini kohta ütleb üks laadaline, et Tõnu on leiutaja. Kraana ongi tema leiutatud.

Tõnu Märtin lööb selle jutu peale käega, et mis leiutaja tema on, pigem ikka kaotaja. Kohe ei saa sellest ütlemisest aru, alles hiljem. Ja siis tuleb heast sõnamängust naer peale.

Laadal on Tõnu koos oma naise Heli Märtiniga. Elavad Tõruvere külas.

Heli Märtin pakub kuivatatud õunaviilusid parajates pakikestes – need on eelmise sügise tegemisest veel üle. Siis pakub ta helkurniidiga kootud lastemütse - uus sügis ju tuleb, ja õmmeldud susse, mis on ta õe käsitöö. Samuti sissekantud, aga hästi hoitud ja puhastatud kõrgema kontsaga peokingi.

Heli Märtin mütside ja kuivatatud õunaviiludega.

FOTO: LAILA KAASIK /

Heli Märtin ütleb, et kunagi oli neil sealkandis suvila. Aga selle müüsid nad maha ja ostsid maakoha. Viis aastat tagasi registreerisid end Tartust välja ja nüüd on päris maainimesed. Eluga rahul.

Küsimuse peale, mis neid Kokora laadale tõi, vastab Heli Märtin: «Peab tulema ikka kodust välja ka. Kodus jõuab alati olla.»

Kaup kaasa, kaup koju tagasi

10. augusti õhtul teeb Kokora kandi külaseltsi juht Inge Rebane päevast kokkuvõtte, öeldes et Kokora laat kulges vaikselt. Kella kahe paiku hakati laiali minema. Mopeedautot tal ära müüa ei õnnestunud, nii nagu teistelgi müüjatel tuli kaup suures osas koju tagasi tarida.

Ostjaid liikus paarikaupa, kokku vast kolmekümne ligi. Aga tore oli küll!

See oli Kokoras kolmas suvelaat.

Tagasi üles