Enriko Talvistu: sunnigiidid Tartus

Enriko Talvistu

FOTO: Seleri Tidor

Kindlasti on enamik näinud eri keeltes kõnelevaid giide andmas reisiseltskonnale teavet Toomemäel või vanalinnas. Kõik nendest ei räägi eesti keeles ega ole ammugi tartlased.

Ühes juulikuises Kuku raadio «Tartu linnatunni» saates giidindusteemalises intervjuulõigus püstitati idee, et senise turismitöönduse viga olevat selles, et mitte ainult Tartus, vaid ka kogu Eestis pole kehtestatud kohaliku giidi tellimise kohustust. Sellega väidetakse, et kohalik on ajaloo osas väljaõppinud, ehkki olemata ise ajaloolane, vaid lihtsalt väljaõpetatud giid (ei tahaks ju öelda, et «papagoi»).

Loomulikult pakub turismiteenindus giide erinevate keelte peale. Mõelge ise – eesti-vene-soome-läti-saksa-inglise-prantsuse... Aga väheusutav on leida Tartus pädevat giidi slovaki-portugali-türgi ja muude seesuguste keelte peale. Maailma turisminduses pakuvad korraldusfirmad gruppidele kaasa nii reisisaatjaid kui ka giide. Sageli on see üks inimene, ehkki funktsioonid reisi korraldamiseks on ju erinevad.

​Olen ise paljusid kordi olnud eesti gruppidele erinevates ilmanurkades nii see kui teine või mõlemad koos. Võin öelda, et see on raske töö. Rikkaks sellega ei saa ning vanuse tõttu tuleb sellest ka loobuda, kuna tervis enam ei kanna.

Närvipinget lisab kultuurses euroliidus just see, et sind võib n-ö rajalt maha võtta kohalik giid või isegi giidide järelevalve või politsei, sest et sul pole kohalikku litsentsi ehk vastavat maksustatud nimekaarti kaelas.

​​Kujutagem nüüd ette ühe miljonilise reisiva rahva eesti keeles rääkivat giidi, kellel oleks iga riigi kehtivad load. Kohalike kontrollide jaoks ei piisa isegi sellest, et giidil on mõne tundmatu Eesti ettevõtte üldine sertifikaat, sest nad ei tea sellest midagi. Rääkimata sellest, missugusel Eesti ettevõttel oleks pädevust selline tunnistus maailma riikide jaoks väljastada.

​Vastava tunnistusega eestikeelset giidi või reisijuhti suudab suuremate reisisihtkohtade tarvis väljastada vaid mõni suurem kohalik reisifirma ning sedagi vaid mõnede suvituspaikade jaoks.

Tõelisele reisihuvilisele sellest aga ei piisa. Ta tahab lisaks puhkusekuurordile ka midagi näha ning seda ilma kohapealse eesti giidita saab vaid siis, kui oskad võõrgiidi võõrkeeli.

On riike, kus tuleb kohalikke busse rentida, kuna Eestist sinna busse ajada on liiga kallis. Sellega kaasneb ka kohaliku giidi värbamise kohustus. Minu kogemuses on nende üldjuhul meeldivate reisisaatjate ainus kohustus olnud vastata mõnele täpsustavale küsimusele või siis selgitada umbkeelsele kohalikule bussijuhile reisiplaani. Pole võimalik eesti reisijate aega raisata tõlgetele. Väärindada kundede aega tuleb bussis: seletada sõidu jooksul nendele ette, mis saab toimuma ja mida aknast näeb. Sedagi mitte kogu aeg, sest mõni tahab puhata või omavahel muljeid vahetada.

Õnneks olen tänu kätteõpitud valetamisoskusele ja kiiretele põgenemisoperatsioonidele pääsenud üsna mahukatest (paar tuhat eurot) trahvidest, mida ka sind värvanud reisifirmad maksta ei taha.

Sageli teab gruppi saatev giid paremini oma reisikaaslaste kultuuritraditsiooni: millele rohkem tähelepanu pöörata ning mitte raisata aega kohalike arvukate sõdade lahingute kirjeldamisele. Ta oskab pigem tõmmata paralleele grupi pärit­olumaa ajalooga, mis on palju tähtsam. Näiteks Stalini muuseumis Goris Gruusias ei saa teha kohustuslikku tõlget ilma täpsustavate remarkideta, mille peale kohalik, eesti keelest mittearusaav giid loomulikult veidi solvub.

Olen pidevalt tundnud hirmu Euroopa vasaktraditsioonidega riikides, kus kohalik ametiühing ja eriti nende järelevalvajad sind kohe kohalikule politseile üles annavad, et anda teada nende koduturu ja ametiühingu kaitse rikkumisest. Need Portugali või Lõuna-Itaalia seigad, kus politsei uurimise tõttu terve grupi reis peatub ligi tunniks kuuma päikese käes, on sügavalt mällu sööbinud.

Õnneks olen tänu kätteõpitud valetamisoskusele ja kiiretele põgenemisoperatsioonidele pääsenud üsna mahukatest (paar tuhat eurot) trahvidest, mida ka sind värvanud reisifirmad maksta ei taha. Bussis tee, mida tahad, aga välja tulles ei tohi «tuuleveskit teha», et see kirik on seal ja see monument teisal. Seisad käed taskus ning silmad ümberringi justnagu «lihaturu varblasel», et oled siin vaid selleks, et grupile kellaajalisi orientiire anda.

Turism on samasugune kolmanda sektori äri nagu iga teinegi. Ennekõike loodud reisiseltskonna, mitte kohalike giidide ametiühingu meeleheaks. Need võtavad raha ning reisi hind sellest vaid kallineb. Vähem jääb raha ja aega, mida väikelinnas kulutada. Aga see on ju meie majanduslik eesmärk Tartus.

Selleks et meelitada turiste siin ka ööbima, oleks ülim. Aga sealjuures ei saa vältida ka neid, kes teevad Tartut kahe tunniga («to make in two hours»). Igatahes sundida Tartusse saabuvaid gruppe võtma kohustuslikku kohalikku giidi (justkui see oleks välja õpetatud ning see teine ei tea asjast midagi) on igal juhul vastu majanduse põhimõtteid.

Euroliidus olen kohanud küll arusaamu tööjõu ja giidide vabast liikumisest, aga kõnealuses raadiosaates eksponeeritud Saksa linnadest olen vaid korra aastaid tagasi kohanud Viinis ühte märkidega ülekleebitud rohelise pintsaku ja kaabuga ning põlvpükstes meest, kes mainis mulle kohustusliku linnagiidimärgi puudumist – minu juba kahekümnendal korral seda lühikest linnatutvustust teha. Muidu aitab see, kui sa küsid eesti keeles kohalikult ametiühingugiidilt, kas ta oskab seda keelt. Üldjuhul ei oska.

Seepärast leiame Tartu linnas selle võimaluse, et väliskülalised tellivad kohaliku giidi sel juhul, kui nad seda vajalikuks peavad. Veel parem, kui nad leiavad, et kohalike asjatundmise ja keeleline tase on selleks parim. Sund võtta kohalik giid on üks liberaalse majanduse vastikumaid vastaseid. Ja kui Jaapani giid vaatab midagi mobiilist, siis selles pole midagi halba. Ju siis linn või kohalik giid väärib seda.

Tagasi üles