:format(webp)/nginx/o/2019/08/04/12435544t1h2d54.jpg)
Kui Indrek Hirv tuli toimetusse tooma oma uut raamatut «Emajõgi», tahtis ta mulle kui klassivennale pühendust kirjutada ja avastas siis, et prillid olid koju jäänud. Ta kirjutas siiski, aga kontrollis pärast minu käest üle, kas kõik tähed olid ikka õige koha peale saanud. Ja ütles, et kui kohe hooga ära ei kirjuta, võib valesti minna. See tema lause jäi mulle kõrvu kõlama ja tekitas hiljem intervjuu alustuseks sobiva küsimuse.
Kas sa kirjutad oma luuletused ikka veel esimese hooga valmis?
Pikka aega kirjutasin nii, vabalt ja rõõmsalt, oma viis või kuus aastat, aga siis tuli sellel talvel äkki pidur peale. Veebruaris. Võibolla oli elu liiga ilus, käisin sõbraga tihti purjetamas, tead, Andaluusia mäed ühel ja Aafrika mäed teisel pool. Korraga oli nii, et varahommikuti, kui olin harjunud kirjutama, ei tulnud enam midagi pähe, pea oli tühi ja hing ka. Lage nagu meri tuulevaiksel hommikul.
/nginx/o/2013/07/05/1876324t1h8f0a.jpg)