Punutiste meistri Krista Liiva meriheinast varesed ja rotid näisid tõmbavat punased kaabud sügavamalt silmile ja nihkuvat üksteisele lähemale, kui hetkeks jõulutunde loonud lumesadu vihmaks muutus ja rõskus varvastest kehasse tõusis.
Rõskus tikkus jõululaadal kontidesse
19. detsember 2011, 13:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvatantsunoored võtsid Tartu raeplatsi jõulukuuse ees valsse ja polkasid sellevõrra kirglikumalt. Mida pikema sammuga kalpsad ja keerutad, seda vähem ju külma kardad.
Talvise tantsupeona laupäeva pärastlõunaks välja hõigatud lustimine päris tantsupeo mõõtu ehk välja ei andnud, üht väga korralikku simmanit meenutas aga küll. Kui välja arvata, et lõõtsameest ja viiulikääksutajat ei paistnud kuskilt.
Halupuud aja peale
Juba mitmendat aastat tulid Emajõe Lodjaseltsi utsitusel end ja ümbritsevat õhku keredega soojaks kütma küttepuude tegijad. Neljaliikmelised võistkonnad pidid näitama, kes suudab kahe ja poole minuti jooksul kõige rohkem metsakuivi palke juppideks saagida, lõhkuda ja kaalule riita laduda.
«Väga pingeline!» vaimustus Tartu abilinnapea Raimond Tamm lodjaseltsi ja Seto kuningriigi võistkonna mõõduvõtmisest, mille kulminatsiooniks virutas lodjaseltsi juhatuse liige Priit Jagomägi puruks vastastelt saadud kirve varre. Tööriistu tuli reeglite järgi vahetada, et tingimused oleksid nii sarnased kui võimalik.
«Mullu läks juba päris tehnikaspordiks, kui välja toodi hullult timmitud saed,» meenutas Jagomägi.
Kirvevarre murdumist otse silma juurest kümmekond sekundit enne kahe ja poole minuti täiskukkumist ei söandanud Jagomägi sabotaažiks nimetada, ehkki see maksis ilmselt lodjaseltsi esindusele etapivõidu ja jättis kokkuvõttes kolmandale kohale.
«Aga kui see oli sabotaaž, siis ülihea, mis oli professionaalselt ajastatud,» naeris ta. Paari viimast halgu lõhestades trotsis Jagomägi sõrmede veristamise võimalust ja äsas pakujuppidele palja kirvesilmaga.
Laat kaubamajani
Kolmsada meetrit Küüni tänavat raeplatsist Uueturu tänavani, peaaegu uue kaubamajani välja, said laupäeval täis jõululaada müügilette. Katusega ja ilma, kaubitsejad selle järgi kas kuivemad või märjemad, aga sellest sõltumata enamikus pigem naeratavad kui pahurad. Keskmiselt iga kolmas müümas mett ja meetooteid.
«Eelmisel aastal oli külmem,» kinnitas Kallaste kandi puutöömees Tanel Pirk, diplomi järgi koreograaf, kes lauatäie puumõõkade ja -automaatide kõrval 700-eurost nõiamajakest, venna meisterdatud puust loomafiguure ning hoiatussilte müütas.
«Hea koer, kuri naine!», «Ettevaatust, koer! (kassi ei tasu ka usaldada)», «Kehtiv relvaluba» seisis puust tahvlite valikus. Kõige paremini pidid minema sildid ettearvamatust kassist.
«Hea kindel kaup on ikka puumõõgad,» nentis Pirk. «Bensiiniraha saab ikka tagasi.» Kella poole kaheks oli vähemalt autokütuse jagu raha teeninud ka koera- ja jänesevillakudumite meister Merike Aasmäe Kundast.
«Koerakarv võtab ära reumavalu ja meestel jalgade higistamise,» kinnitas ta.
Aasmäe tunnistas, et paarikraadisel plusstemperatuuril läks rõskus juba paari tunni jooksul üsna sügavale kontidesse: «Sadu on käsitööle ikka väga jama, aga üks aasta, kui oli miinus kakskümmend kuus, ei tulnud jälle ostjad välja.»
Arvamus
Raimond Tamm
Tartu abilinnapea
Jõululaat jättis üpris hea mulje. Valik oli üsna korralik, nii et igaüks võis soovi korral üht-teist kingituseks leida. Ka jõululaua katmiseks leidus vahvat valikut.
Eks natuke saa kindlasti ilma süüdistada, et ostjaid jäi väheks.
Mind üllatas, et ühed käsitöömeistrid olid suutnud välja pakkuda väga suure nimeliste tasside valiku. Leida sellist väga personaalset toodet ette tellimata oli tõesti meeldiv ja ootamatu.
Ma arvan, et selline ühepäevane laat kesklinnas on praeguses olukorras ainuõige. Püsijõuluturul poleks piisavalt tõmmet ei kauplejaile ega ostjaile.