Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/28/7442813t1hefcd.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/07/25/12404572t1h445e.jpg)
Möödunud laupäeval sai Tartus Aparaaditehase Armastuse saalis kokku hulk keskealisi sõpru, kes kõik on elanud Kilingi-Nõmmes. Peeti sünnipäeva, söödi, joodi ja veeretati õdusat õhtut hilisöösse. Kui pidu läbi, tuli mul, olles üks külalistest, kange kiusatus teha linnas rattaga üks tuur. Tartu polnud aga tol ööl sugugi nii rahulik kui tavaliselt. Juhtus midagi, mis köitis tähelepanu. Midagi, mis oleks ehk pimedusest päevavalgele toomise vääriline.
Nimelt ärplesid hansapäevade telkide varjus Barclay platsil omavahel noormehed, keda proovisid ohjeldada G4Si turvamehed. Sõimeldi, pruugiti vägisõnu ja niipalju kui mina aru sain, oli sellele eelnenud ka lööma. Olgu öeldud, et see jauramine käis meie enda kallis emakeeles ja meenutas kaadreid filmist «Päevad, mis ajasid segadusse». Või siis seda, mis toimus päriselt üheksakümnendate alevipidudel.