Janno Zõbin: peksmine ei ole cool ega sobi Tartusse

Janno Zõbin

FOTO: Margus Ansu

Möödunud laupäeval sai Tartus Aparaaditehase Armastuse saalis kokku hulk keskealisi sõpru, kes kõik on elanud Kilingi-Nõmmes. Peeti sünnipäeva, söödi, joodi ja veeretati õdusat õhtut hilisöösse. Kui pidu läbi, tuli mul, olles üks külalistest, kange kiusatus teha linnas rattaga üks tuur. Tartu polnud aga tol ööl sugugi nii rahulik kui tavaliselt. Juhtus midagi, mis köitis tähelepanu. Midagi, mis oleks ehk pimedusest päevavalgele toomise vääriline.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Nimelt ärplesid hansapäevade telkide varjus Barclay platsil omavahel noormehed, keda proovisid ohjeldada G4Si turvamehed. Sõimeldi, pruugiti vägisõnu ja niipalju kui mina aru sain, oli sellele eelnenud ka lööma. Olgu öeldud, et see jauramine käis meie enda kallis emakeeles ja meenutas kaadreid filmist «Päevad, mis ajasid segadusse». Või siis seda, mis toimus päriselt üheksakümnendate alevipidudel.

Toimunust veidi üllatunud, väntasin edasi Raekoja platsi poole. Vaid mõnikümmend meetrid eemal, pubi Pahad Poisid ees istus seltskond noori mehi. Ühel neist oli käes kitarr ja ta mängis vene bändi Kino lugu «Звезда по имени солнце» («Täht nimega päike»). Teine, peaga kaasa nõksutades, tegi suuga beatbox’i, mis andis laulule rütmitausta. See Viktor Tsoi pala oli kokku toonud hulga noori, kes näisid valdavalt olevat venekeelsed ning kellest enamik hardunult ja hingestatult kaasa laulis.

Tagasi üles