Lauri Räpp: minu Ihaste – unustatud väikene võlumaa

Lauri Räpp

FOTO: Sille Annuk

Mis linnaosa see Ihaste õieti on? Või polegi ta seda? Pole ju kooli ega lasteaeda, kunagisest hotellist on saanud tondiloss ja kaupluski avati üle mitme aasta alles hiljuti.

See aeg ei olegi teab kui kaugel, mil Ihaste oli veel küla, mis kuulus Haaslava valla alla. Hiljem hakkasid siia kirjad tulema aadressil Tartu rajoon, Luunja külanõukogu, Ihaste.

Aastal 1968 jagati Vana-Ihaste piirkond aianduskooperatiivideks, need omakorda suvilakruntideks. Olid neil alles nimed! Kunagise Veibri mõisa ja mitme suurtalu maadele tekkisid teiste seas Tartu katse- ja remonditehase töötajate aianduskooperatiiv Lõke, Tartu kammivabriku aianduskooperatiiv Kajakas, Tartu õlletehase aianduskooperatiiv Punamütsike. Tartu auto- ja remonditehase nr 3 mehiste meeste karuse välimuse taga peitus aga pehmem pool – nende aianduskooperatiivi nimeks sai Metshaldjas. Kokku mõõdeti Vana-Ihastes välja 28 aianduskooperatiivi ja 745 suvilakrunti.

Minu ja Ihaste teed ristusid 1989. aastal, mil minu pere ja muud loomad end läbi õnnelike ja kurbade kokkusattumuste linnaosaga sidusid. Vanaonu päranduse ja tema leselt palutud rahasüsti tulemusel ostis meie pere Ihastesse suvila. Seda kõigest poolteist aastat enne Gorbatšovi ukaasi, millega kõrvaldati käibelt 50- ja 100-rublased rahatähed. Teised pärijad said sama raha eest koduseinale ühe maali.

See maja on ammu müüdud ja ümber ehitatudki, ent Vana-Ihastes elan ma tänini. Olen olnud tunnistajaks, kuidas nõukogudeaegse proletariaadi suvitusrajoonist linna lähistel on aeg voolinud ühe hinnatuima elupiirkonna Tartus.

Mis linnaosa see õieti on?

Pole siin koole ega lasteaedu. Ei ole sel kuulsusrikast ega kurikuulsat minevikku ega olevikku. Ei saa ihastelased uhkustada arhitektuurimälestiste ega siin elanud suurkujudega. Siin ei käi turistid ega ekskursioonibussid. Alles hiljuti avati Ihastes üle pikkade aastate taas kauplus. Kunagisest hotellist on saanud tondiloss ja Ihaste talli endistel maadel laiutab uuselamurajoon. Kohvikutest pole mõtet rääkidagi.

Linnaosa, mis pole õieti linna osagi. Tuled Annelinna poolt, kesk kaubandust, meelelahutust, inimhulki ja suuri maju. Ning järsku, nagu noaga lõigatult, kõik katkeb. On mitu tuhat meetrit luhta ja tühermaad.

Pole siia mõtet ju tullagi, arvate.

Aga kui sa ikkagi otsustad tulla, tule Eedeni poolt, mööda Ihaste teed. Mitte Selverist mööda ja Lammi kaudu (kuigi ka sealt on okei). Kas jalgsi, ratta või autoga, polegi suurt vahet. Või siiski on?

Olen olnud tunnistajaks, kuidas nõukogudeaegse proletariaadi suvitusrajoonist linna lähistel on aeg voolinud ühe hinnatuima elupiirkonna Tartus.

Kui tuled varakevadel, tule ettevaatlikult. Siis rändavad siin sajad ja sajad konnad. Tulevad ühest suunast ja lähevad teise. Teele saadab neid ürgne instinkt. Kui tuled enne päikeseloojangut, siis tule jalgsi või rattaga. Seisata poolel teel ja imetle, kuidas loojuv päike muudab muidu nii ilmetu Ihaste luha kunstiteoseks.

Kui tuled talvel, tule mõnel kärekülmal talvehommikul. Lumine luht sädeleb ja sätendab. Härmalõngas puud kui haldjad ja heinatuustid nagu pokud tummade tunnimeestena kogu seda ilu valvamas. Pakasega muutub kõik vaikseks. Linn, mis on selja taga ja üle jõe, külmub helituks. Siledad pinnad, mis kannavad hääli, külmuvad kinni ja muutuvad tasaseks. On jää, on klaas ja pulbriline lumi. On veider vaikus, kus kaugenenud linna on võimalik kuulda, aga ometigi ei ole helisid. Eriti varahommikuti.

Kui tuled suvel, tule jalgsi või rattaga. Rula või rulluiskudega. Kõnnikeppide või sörkjooksuga. Ja kui sa lõpuks Ihastesse (eriti Vana-Ihastesse) kohale jõuad, siis leiad siit eest väikese võlumaa.

Puude, põõsaste ja hekkidega ääristatud tänavad on kaardus ja sopilised, üllatusi täis. Neist ühe ääres, tiigi veerel on linna ainus rahvusromantiline telkkatusega suvila, mida katab pilliroog. Ei ole harukordne, kui kohtad mõnd ratsanikku. Rääkimata jooksjatest, jalutajatest ja jalgratturitest.

Siin on Kiigemäe männik ja Wiiralti mets. Aeg-ajalt jooksevad Ihastes koertega võidu linnarebased. Lisaks kanavarastele elutseb ühes Ihaste metsatukkadest kanakull. Jooksuradadel võid teinekord peale sattuda isegi metskitsedele, kes Kabina metsadest vahel külaelu uudistama tulevad. Ihastes on üks (ränd)pardipere, kes perest peresse ja veesilmast veesilma käib. Võib-olla on neid ka mitu, kes teab. Mina neid nägupidi ei tunne. Hoovides hiilivad siilid ja puuvõrades ragistavad oravad. Mõnes paigas kireb hommikuti kukk. Siin on hobusetall ja isegi golfiharjutusväljak on.

Ja tegelikult elas siin pikka aega üks kuulus suurte ja tumedate vuntsidega mees.

Ihaste on linnakalameeste paradiis. Eriti nende, kel on küll kalapüügikirg, aga pole paati. Sest ega pääs jõe äärde ole tänapäeval enam niisama lihtne. Kõik need eravalduse sildid ja igasugu aastate jooksul tekkinud takistused teel. Üks juurdepääs Emajõele on Ihaste kõrtsihoone lähistelt. Selle valgeks krohvitud maja juurest, kus pidavat kummitama. Sealtsamast, kus on kolm tiiki kui kolm kohalikku õde. Teisi salakalakohti ma ei avalda. Kes teab, see teab.

Vana-Ihastes on madalad majad ja kõrghaljastus. Ja toredad tänavanimed on. Kiigemäe ja Lõkketule. Lumimarja ja Metshaldja. Metshirve ja Sõnajala. Koidutähe ja Nõmmeliiva. Talutare ja Aiaääre.

Meil Aiaääre tänavas...

Oeh! Ja kõik need maalähedased suvelõhnad on praegu Vana-Ihastes. Aiatööde, küdevate saunaahjude, õitsvate lillede, grill- ja suitsuahjude, moosikeetmise, mahlaaurutite, vihmajärgse männimetsa ja värskelt niidetud murulappide lõhn. Seda käivad siin hingamas meie lähimad, toredad naabrid. Annelinlased. Siseturistid, kui nii võib öelda. On ju Ihaste kõigest jalutuskäigu kaugusel.

Aga õhtuti on siin vaikus. Selline, mis kaotab ära reaalsuse. Kaovad tänavad, majad ja aiad ning inimesed nende peal ja sees. Asemele tuleb see nähtamatu helimaastik, mida tekitavad inimeste kehad, mõtted ja tunded, kui nad vaikivad. Ka magades. Siis hiilivad siin ringi nende unenäod, mis hääletult häälitsevad.

Ja linn, kus käiakse tööl, ostmas ja müümas, kohvikus ja kohtumistel, koosolekutel ja -viibimistel, sümpoosionidel ja sümfooniakontsertidel, see linn on ju kõigest lühikese bussi-, auto-, rattasõidu või jalutuskäigu kaugusel.

See kõik on siin nüüd.

Tänapäeval.

Aga mis siin siis vanasti oli? Nendel vanadel Vana-Ihaste aegadel?

Sellest juba mõnel teisel korral.

Tagasi üles