Meie kodumaalt vaid paari tuhande kilomeetri kaugusel käib sõda. Juba viis aastat. Oleme sellega justkui harjunud ja ühtlasi unustanud. Uudiseid sealt kandist ju eriti ei ole, kuigi lahingutegevus Ida-Ukrainas on igapäevane asi.

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Tubli Eesti mees Vahur Einberg ei ole unustanud. Ta on eraalgatuslikult lükanud käima humanitaarabi saatmise Ukraina lastele. Ta lõi Facebooki grupi «Kramatorski lastekodu lastele», see ühendab eestlasi ja ukrainlasi, kes elavad Donetski oblastis sõjaolukorrast põhjustatud kaoses.

Enne jaanipäeva alustamegi autoreisi Ukrainasse, et vaadata oma silmaga, kuidas elavad Ukrainas need inimesed, kes Vahur Einbergi algatusel abi saavad. Poola-Ukraina piiril järjekorras oodates saame jutule ukrainlasega, kes küsib meilt, kas nüüd on Eestis parem elada. Vastame jaatavalt ja küsime temalt sama. Selle peale rehmab mees käega ja lausub, et juba 30 aastat ei teata, kuhu suunas liikuda.