Juhtkiri: linlane sunniti mülkasse

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: SCANPIX

Tõesti enam ei tahaks! Ei tahaks kirjutada Tartu kustunud tuledest, hooldamata parkidest, lagunenud kõnniteedest, ohtlikest aukudest ja muust sellisest, mis kõneleb lohakusest, hoolimatusest ja ettenägematusest. Neist on aasta jooksul juba küllalt kirjutatud ning hurjutatud linnavalitsust tegema linnakodanike heaks mõeldud töid kiiremini, kaalutletumalt ja targemini.

Aga et külma ja koledusi katvat lund pole veel tulnud, saadi Tartus hakkama veel ühe pehmelt öeldes rumalusega, karmimalt väljendudes aga lihtsalt linlasele sülitamisega.

Reedeses Tartu Postimehes oli juttu hiljuti rajatud mülkast, mis võiks meenutada metsamaterjali väljaveoteed kevadise teede lagunemise ajal. Just rajatud mülkast keset südalinna, nii pentsikult kui see ka ei kõla. Kuigi Ülejõe pargi kallasrada oli auklik ja lomplik varemgi, sai seda mööda tähelepanelik olles ometi kõndida, ühtäkki aga enam mitte.

Mis siis juhtus? «Läksime head tegema, aga välja kukkus nagu alati,» tõdes linnamajanduse osakonna asejuhataja Andres Pool. Asi algas sellest, et haljastuse peaspetsialist Inga Kiudorf tundis muret, et lompide külmudes saavad neist jalakäijale ohtlikud liuväljad, ning soovitas Ülejõe parki hooldaval firmal ISS Eesti täita lombid purustatud kruusaga. Mingil põhjusel sellist kruusa ei saadud ja lompidesse pandi paekivisõelmeid, millest veelompi kallatuna moodustus betoonitaoline ollus. Tehtut püüti parandada kruusaga, ent asi läks hullemaks ning teelõik Treffneri ausamba kohalt Oeconomicumini polnud enam kõnnitav, kui just poris plätsida ei tahetud.

Lihtne talupojamõistus ütleb, et aidanuks mõnest koormast killustikust, seda enam, et kevadel on nagunii kavas alustada kaldaala põhjalikku remonti. Tegelikkuses juhtus nagu muti uute rõivastega, et sossrätsep aina lõikas ja lõikas, kuid soovitud ülikonna saamine muutus üha võimatumaks. Soss-sepad kallasrajal võinuksid ju katsetada paari lombiga, kui neil polnud kindlat teadmist, kuidas talitada. Võinuksid nõu küsida, aru pidada.

Linnavalitsuses on olemas teedeteenistus ja mitmel tasemel linna heakorra eest seisvaid ametnikke, kuid linlase seisukohast polegi nii oluline, kes kellega asju ajas või missugusest uksest sisse ja välja käidi. Tema nägi ja tundis otse jala all, et linnavalitsus on hakkama saanud talumatu teoga, sundides kodanikud kannatama.

Aga miks peaksid kannatama ainult linlased?

Kui linnavalitsust juhtiv linnapea oleks pidanud tulema iga päev raekotta tööle mööda seda ärasolgitud teed, vahest oleks temagi poris sammudes kaalunud, millist hinnangut väärib inimese sellisesse sundseisu pannud linnapea. Ja mõelnud, kuidas ta suudaks juhtida organisatsiooni nii, et sellest tartlastele kahju ei tõuseks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles