Rokihiiu Metallica Tartusse toomine oli kontserdikorraldajalt hulljulge ettevõtmine, sest polnud ühtegi tagatist, et see plaan ka päriselt korda läheb. Metallica ise garanteerib küll teatava piletimüügiedu, kuid see üksi ei anna kindlust, et kontsert õnnestuks ning tooks Emajõelinna üle poole Tartu linna elanikejagu rahvast juurde. Tagantjärele kontserdi ajal ning sellele eelnenud ja järgnenud melule mõeldes tuleb tõdeda, et see risk tasus ennast igati ära.
Tartu vajab Metallica õnnestumise järel korralikult toibumisaega (7)
Rahvast osales Tartu kontserdil üle ootuste palju, Raadile kogunes korraldaja andmeil ligi 60 000 kuulajat, ehk pea 2/3 kogu Tartu linna rahvast (imikust raugani). Seejuures ei tekkinud Tartus kardetud liikluskaost ei enne ega ka pärast kontserti. Tõsi, Tartu linna sissesõidud suurematelt maanteedelt olid kontserdi eel umbes ning ka kontserdilt autoga lahkumisel võttis linnast välja sõit üle tunni aega, kuid säärane pilt avaneb ka meie pealinnas pärast iga suuremat üritust, olgu selleks siis laulupidu või mõne maailmastaari ülesastumine Tallinna lauluväljakul.
Ropka linnajaost kontserdipaika jõudmiseks kulus napilt pool tundi. See sisaldas ka autoga ummikus istumist ning ligi kilomeetri pikkust jalutuskäiku. Tore oli tõdeda, et enamik kuulajaid-vaatajaid olid kuulda võtnud korraldajate soovitusi ning võtsid nõuks kontserdile minna jalgsi.
Publik üllatas
Kontserdi õnnestumise võti ei peitunud pelgalt laiatarbe metal-bändi siia toomises, kuigi Metallica lavasõu, valguslahenduste ja helikvaliteedi kohta on väga keeruline kriitikat teha. Kontserdi võlu seisnes kindlasti kohale tulnud rahvas, kes muusikat täiel rinnal nautis ning pärast rahumeelselt kodudesse ja ka Emajõelinna südamesse liikusid.
Kurat, kuidas ma armastan öist Tartut. Ma mõtlesin, et see jääb nooruspõlve nostalgiaks, mida ma ei koge enam mitte kunagi, aga nüüd tunnen, et meie jääme vanemaks, aga öine Tartu ei vanane, ütles Roosi tänava kaudu kesklinna kõndinud kontserdikülastaja.
Ühtlases inimvoolus, mis pärast kontserti Raadilt Roosi tänava kaudu kesklinna valgus, ei olnud kosta valju räuskamist, polnud näha tõuklemist, rüselemist, ei jäänud kõrvu isegi vängeid vägisõnu. Ka politseinikud tunnistasid, et Metallica kontserdiõhtu ja sellel järgnenud öö möödus üllatavalt rahumeelselt. Isegi mõni argine nädalavahetus on politseile töisem, kui oli möödunud neljapäeva öö vastu reedet.
Raadilt kesklinna kõndides jäi mulle kõrvu ühe viiekümnendates aastate härra ülevoolav lause: «Kurat, kuidas ma armastan öist Tartut. Ma mõtlesin, et see jääb nooruspõlve nostalgiaks, mida ma ei koge enam mitte kunagi, aga nüüd tunnen, et meie jääme vanemaks, aga öine Tartu ei vanane!»
Andke aega
Selle kõige valguses on selge, et Tartu on valmis võõrustama kümneid tuhandeid inimesi ning vääriliselt vastu võtma maailmakuulsaid artiste. Ainuüksi Tartu linna piiril olevate siltide Metallica auks ümber kujundamine oli lihtne, kuid äärmiselt geniaalne idee, mis ka bändiliikmeid liigutas sedavõrd, et Metallica liikmed soovisid kaht silti oma kodulinna San Franciscosse kaasa võtta.
Kuid nüüd tasuks võtta hoog veidi maha ning Metallica-vaimustusest toibuda. Tartu üllatas ja tõestas end sel korral igati, kuid selles vaimustuses ja tuhinas ei tasuks tormata ja kohe uut massidele mõeldud kontserti Eesti Rahva Muuseumi taha organiseerima hakata. Mälestused Metallica kontserdist on visad haihtuma ning on suur oht pärast neljapäevast ideaalilähedast kontserdikogemust lati alt läbi joosta.