See kõik juhtus 70 aastat tagasi. Heljo ja Endel Taniloo registreerisid oma abielu keskpäeval. Laulatus pidi algama hiljem, õhtul kell 17. Et kõik viperusteta laabuks, oli pruutpaarile tellitud takso.

Õige tund lähenes, aga see, mida ei olnud, oli auto.

«Tartus oli ainult kaks taksot,» mäletab Heljo Taniloo. «Ja meie tellitud autole oli sattunud maalesõit. Juht ei jõudnud tagasi ...»

Heljo Taniloo, valge kleit seljas, seisis naabrimamma toas, sest selle aknad olid tänava poole, ja ootas. Istuda ei tohtinud, sest pulma­kleit oleks kohe kortsu läinud. Ootas ja ootas.

Mehed, sealhulgas tema peigmees, tuiskasid samal ajal mööda linna, et asendusautot leida. Lõpuks laenasid selle tuttavalt, kes õllesaalis istus ja kelle sõiduvahend jõude seisis.

1949. aasta 23. juulil laulatatud noorpaar, Heljo ja Endel Taniloo.

FOTO: Sille Annuk

Tseremoonia algus hilines kaks tundi, aga kõik läks hästi.

Heljo ja Endel Taniloo laulatas Peetri koguduse õpetaja August Janni nagu kord ja kohus. Õpetaja August Janni tundis Heljot ka isiklikult, kuna elas pruudiga samas majas. Laulatuselgi kõneles ta sellest, et kui Heljo kodus akna all laulab, end ise mandoliiniga saates, läheb tema välja jalutama, kuna läbi akna kostab Heljo kaunis koloratuursopran hästi kätte.

Tõsi on, et seesama lauluhääl võlus ära ka tollase Tartu riikliku kunstiinstituudi tudengi Endel Taniloo, kes Heljo endale naiseks oli valinud.

«Ma mäletan, kui me Vanemuise kontserdisaalis esinesime, siis tema oli see viimane plaksutaja, ise näost punane,» meenutab Heljo Taniloo.

Heljo käis laulmist õppimas muusikakoolis ning on terve oma elu koorides laulnud.

Muusikakooli jättis aga pooleli. Arvas, et selleks pole vaja muusikakoolis käia, et mõnes teatri segakooris laulma hakata. Ning kehv solist ei tahtnud ta olla. Heljo läks hoopis Tallinna arve- ja plaanindustehnikumi raamatupidamist õppima.

Aga siis, oma skulptorist mehe kõrval, leidis temagi tee kunsti, nimelt nahkehistöö juurde.

Väike lambapea

Tegelikult teadsid Heljo ja Endel teineteist juba lapsepõlvest peale, kuigi lastena nad omavahel siis ei rääkinud.

«Me elasime ühes kandis, mina Tallinna ehk praeguse nimega Staadioni tänaval, tema Puiestee tänaval,» meenutab Heljo Taniloo. «Käisime sõbrannaga kelgutamas, tema ka kelgutas seal. Ta oli väikest kasvu ja hästi lokkis peaga poiss. Me sõbrannaga kutsusime teda veel lambapeaks.»

96-aastane Endel Taniloo ise enam väga jutukas ei ole, laseb naisel rääkida. Märkab siis laual suupilli, paneb selle huultele ja otsib tuttavaid akorde.

«Siis uuesti kohtusime Saksa ajal – ta oli äkki suureks kasvanud,» jutustab Heljo edasi. «Mul oli muidu üks teine kallim ka. Väga sümpaatne inimene, tema tapeti ära sõjaajal ... Siis ma kutsusin Endli oma leeripeole ja … Kui tema hakkas käima all Toomeorus tennist mängimas, kutsus mind ka. Nii see läks!»

Kui ma saaksin uuesti alustada ja uuesti olla noor, siis ma valiksin ikka tema oma meheks, ütleb Heljo Taniloo.

Endel Taniloo ei pane veel suupilli käest. Heljo Taniloo ümiseb talle ette viisijupi «Viljandi paadimehest» ja Endel Taniloo mängib selle kohe järele.

«Ta oli väga tore ja armas poiss, väga hea südamega inimene. Ei ole meil mingit tüli ega pahandust olnud,» räägib Heljo oma meest vaadates. «Võib-olla nüüd raugaeas tuleb vahel tühjast-tähjast ütlemist. Ärkab näiteks öösel üles ja tahab minna kooli tunde andma. Võtab käest kinni – tal on nii maru tugevad käed, nagu ikka skulptoril …»

Endel Taniloo töötas Tartu kunstikoolis õpetajana 1959. aastast alates.

Endel ja Heljo Taniloo ei ole intervjuu andmise päeval kodus mitte kahekesi. Nende kõrval seisavad kallid pereliikmed, kuulavad ja aitavad meenutada, naeravad palju ja viskavad nalja.

Kohal on orelikunstnikust ja -õpetajast poeg Urmas Taniloo koos naise Pille Tanilooga, kes on klaveriõpetaja. Samuti nende poeg Joonas, kes läheb sügisel gümnaasiumi viimasesse klassi, huvitub samuti muusikast, mängib torupilli ja muid pille.

Kohal on skulptorist ja keraamikust tütar Airike Taniloo-Bogatkin koos mehe Georg Bogatkiniga, kes on samuti keraamik ning kuulsate kunstnike Valli Lember-Bogatkina ja Vladimir Bogatkini poeg.

Airike ja Georg Bogatkini lapsed on küll puudu, aga nad on elektroonika- ja tarkvarainsener ja muusikamees Jüri Bogatkin ning keeleteadlane Mari Uusküla, kel on sama ilus lauluhääl, nagu oli vanaemalgi, ning kel on endal juba kaks last.

Võib vaid imestada, kui palju andeid on Heljo ja Endel Taniloo oma järeltulijatele edasi pärandanud!

Kohvilaud ateljees. Endel, Heljo, Urmas, Pille, Airike ja Joonas Taniloo. Kuulus korvpallimängija kipskujuna tagaplaanil.

FOTO: Sille Annuk

Kui Endel Taniloo lõpetas 1952. aastal Tartu riikliku kunstiinstituudi, oli tema lõputööks pronksi valatud korvpallimängija, mis kuulub Eesti skulptuuriajaloo paremikku. Selle korvpallimängija põlved modelleeris Endel Taniloo oma naise põlvede järgi.

«Ju siis muu ei kõlvanud,» naerab Heljo Taniloo terve heliredeli maha. Ta lisab, et modell olnud päriselt ka üks korvpallimängija, väga kena tüdruk. «Aga ju ta põlved olid siis kandilisemad kui minul. Mul on praegugi, näete, ilusad ümarikud!» ütleb Heljo.

Poeg Urmas Taniloo meenutab, et isa õpetas teda autot juhtima, uisutama ja kõiki tööriistu kasutama. Kui nad suvekodu ehitasid, pidid sisselöödud naelad olema täpselt ühes sirges reas.

«Ma proovisin vahepeal ka keraamikat või mingit savikäkki teha, aga sellest ei tulnud midagi välja, parema meelega harjutasin hommikust õhtuni klaverit,» räägib Urmas Taniloo veel.

Ta õde Airike Taniloo-Bogatkin teadis aga juba kooliajal, et tema läheb isa jälgedes, ja temast saigi skulptor.

Oma vanemaist mäletab Airike Taniloo-Bogatkin seda, kuidas nad käisid koos isaga suusatamas. Ja kui nad jääklompe täis dressipükstega lõpuks koju jõudsid, oli emal alati maitsev toit valmis – bubert jõhvikakisselliga.

Elu kui üks viiv

Heljo ja Endel Taniloo tähistavad oma 70. pulma-aastapäeva ühises peolauas koos laste ja lastelastega.

FOTO: Sille Annuk

«Ma arvan, et elus üks kõige olulisemaid asju on teineteisemõistmine,» teeb Heljo Taniloo 70-aastasest kooselust kokkuvõtte. «Ja andestamine on väga oluline.»

Siis peab väikese pausi ja jätkab: «Kui ma oleksin Faust ja saaksin uuesti alustada ja uuesti olla noor, siis ma valiksin ikka tema oma meheks.»

«70 aastat on läinud, kuhu see kadunud on?» küsib seepeale Endel Taniloo.

«Ausalt jah, see 70 aastat on läinud nii kiiresti,» vastab Heljo Taniloo.

KOMMENTAAR

Siiri Sinijärv, Tartu perekonnaseisutoimingute juht
70. pulma-aastapäev on haruldane, ma ei mäleta, et mulle midagi sellist meelde tuleb. Palju õnne Taniloodele! Tõsi on muidugi, et kuldpulmapaare me kutsume küll kokku, aga neist, kelle abielu kestab kaugelt rohkem kui 50 aastat, ei tea me tegelikult midagi.