Vooremaal algavad Oskar Lutsu «Talve» võtted. Filmis teevad kaasa ka Riina Hein ja Margus Lepa

«Talve» režissöör Ergo Kuld (vasakul) ja stsenarist Martin Algus. Foto: Mihkel Maripuu

«Kevade» 1969. «Suvi» 1976. «Sügis» 1990. Vooremaa kuplite vahel algavad peagi võtted, et vormida mängufilmiks ka Paunvere epopöa neljas osa «Talve». Režissöör ei ole küll mitte Arvo Kruusement, vaid Ergo Kuld, ja stsenarist Martin Algus.

Muidugi tuleb esmalt rõhutada, et pole sugugi selge, kas ja kui palju «Talvest» üldse armastatud rahvakirjaniku Oskar Lutsu sulega on kirjutatud. Seetõttu ei salga ka Martin Algus, et filmitegijad võtsid endale vabaduse raamatu tekstiga julgelt ümber käia ning tuua samas sinna omalt poolt sisse lutsulikkust, mida raamatus kipub nappima.

«Üritame tabada ehedat lutsulikkust ja minna samasse ritta eelkäijatega, nende filmidega, mis varem on ilmunud,» rääkis Algus. «Žanriliselt on meie film draama-komöödia, sest Lutsuga seonduvalt oodatakse ikka huumorit, nii et sellest me ei pääse ja mõnuga kasutame seda teed.»

Algus lisas, et samas on filmis ka elutruud draamat ja ehedaid suhteid. «Kindlasti ei ole see ainult puhas komöödia. Keegi banaanikoore peal ei libise, aga nalja saab sellele vaatamata, kuid on ka palju elulist äratundmist,» lubas Algus.

Filmis astuvad üles ka algupärased Teele ja Kiir ehk Riina Hein ja Margus Lepa, samuti on näitlejate nimistus Hennesi Schmidt, Karl Robert Saaremäe, Franz Malmsten, Saara Nüganen, Märt Koik, Harry Kõrvits, Meelis Rämmeld ja Kersti Tombak.

«Talve» sünopsis

«Talve» on viimane osa Oskar Lutsu teoste põhjal valminud filmide reas. Filmi tegevus toimub keerulisel ja põneval 1942. aastal, kui Eestis on asendunud Nõukogude okupatsioon Saksa okupatsiooniga. Maad on räsinud küüditamislaine ja ilmasõja lahingud, ent vaatamata ebakindlusele jääb inimloomus ikka endiseks – armastatakse, pidutsetakse, tülitsetakse ja lepitakse. «Talve» tegevustikku raamib Arno Tali poja, Arnoldi naasmine kodumaile, mis puhub Paunvere noorte Tootside-Kiirte ja Teelede vahel lõkkele kirgliku armukolmnurga.

Okupatsiooniaja piirangutest hoolimata prassitakse ja pidutsetakse, käiakse ehal ja kembeldakse, nooruslik uljus ei lase end ohtlikulgi ajal kammitseda. Filmis on oluline koht ka armastatud vanemal põlvkonnal, kus Teele, Kiir ja teised ammu tuttavad tegelased oma laste õnne nimel maid jagavad. «Talve» paneb Paunvere-saagale väärika ja üllatava lõpu. Ekraani täidab lutsulik eluterve huumor, kirglik armulugu, põnev ajalooline taust ja muidugi hingematvalt kaunis Vooremaa.

Martin Algus: usun, et Luts oleks rahul

Kui palju on «Talves» Lutsu «Talve» ja kui palju on Martin Algus seda pea peale pööranud? Mida filmist publikul oodata on?

Meie «Talve» on üks ilus, naljakas ja põnev armastuslugu keerulistel aegadel, kus Lutsu tegelaste vanem põlvkond nooremale teatepulga üle annab. Saaga saab kauni lõpu ja samas läheb elu edasi. Raamatuga on erinevusi päris palju, üks asi on filmi dünaamika ja loogika, mis ise sunnib loosse muudatusi tegema, aga samas oli meil ka suur lisaeesmärk olla lutsulikum ja põnevam kui algamaterjal ise, mis teadagi pole suures osas Lutsu enda kirjutatud.

Võtsime julguse ja vabaduse «Talve» päris korralikult ümber teha, mõtlesin selle peale palju, mida Oskar Luts ise oleks selle looga tegelikult teha tahtnud. Raamatust on võetud mõned põhimotiivid ja needki oleme kohati üllataval moel lahendanud. Valisime toimumisajaks 1942. aasta, Saksa okupatsiooniaja. Seda pole palju kajastatud, see aeg tundus vastuoluline ja põnev taust, millesse meie tegevus istutada.

Kui «Talve» filmi teema esile kerkis, siis haarasin rõõmuga sellest kinni, olen ise sünnilt Vooremaalane ja juba lapsest peale nendesamade põldude vahel ringi jalutanud. Kindlasti saab filmis nalja, seda ikka oodatakse Lutsuga seonduvalt, aga samuti on seal lutsulikku elutruud draamat, on põnevust ja muidugi on seal armastust. On ka kaunist suvist Vooremaad, varasemast juba tuttavat Paunveret, mis on ju kah üks tegelastest näitlejate kõrval ja taustal. 

Miks just nüüd ja miks «Talve»?

Eks seda filmi on juba mõnda aega teha tahetud, aga tundub, et paljud head asjaolud sattusid just nüüd kokku. Saime nii loo kui ka meeskonna paika, saime filmimiseks sobiva eelarve. Olen väga tänulik varasemale meeskonnale, kes loo arendamise kallal vaeva nägi, see töö ei jooksnud kindlasti tühja.

See on Ergo Kulla ja Martin Alguse esimene täispikk film koos. Mis tunded on?

Võtame asja väga tõsiselt, tahame luua teose, mis on eelkäijatega igati samaväärne. Vastutus on suur ja samuti ka ootused, üritame ülesande kõrgusel olla.

Mida see Lutsu «Talve» eestlastele täna üldse tähendab?

See on vist üks puuduolev pusletükk, mis nüüd paika saab. Usun, et Oskar Luts oleks rahul, kui näeks, mida teeme ja kuhu liigume. 

Intervjuu filmi pressimaterjalidest