Metallica Tartus 8. juulil 2019.

FOTO: Rannar Raba

Metallica ei vaja pikka sissejuhatust. Eesti ajakirjanikud on viimastel päevadel suurepärase sissejuhatuse juba teinud. Ligi 40 tegutsemisaasta jooksul üheksa Grammy auhinda võitnud muusikuid ei saa ega tasu enam võrrelda nende 28 aasta taguste noorte rokkaritega, kes Moskvas enam kui miljoni inimese ees esinemisega võisid maailma vallutatuks lugeda. Nüüd on nad vanemad, kogenenumad ja küllap veelgi väärtuslikumad, sest viiekümnendate eluaastate lõpus mehed suudavad endiselt pea iga päev sama tööd nautida.

Sissejuhatamist vajas aga kontsert ise, et James Hetfieldi, Kirk Hammeti, Robert Trujillo ja Lars Ulrichi lavale tulemise ajaks häälepaelad ja lihased juba soojad oleksid. 

Esimesena astus lavale Bokassa. Norra bänd, mille kohta ilmselt ka väga tulihingeline roki- või hevisõber suurt midagi kuulnud ei ole. Loomulikult peale selle, et Lars Ulrich ehk Metallica trummar 2018. aastal teatas, et see on tema uus lemmikbänd.

Tundub, et tasub olla mõne Metallica liikme lemmik, sest ninamehe Hetfieldi kunagine lemmik Ghost on nendega samuti Euroopas fänne rõõmustamas ja astus lavale ka Tartus. Rõõmustamiseks oli ka põhjust, sest ABBAstki inspiratsiooni saanud palju kiidetud Rootsi bänd tegi oma meloodilise muusikaga rahva soojaks ja nagu nad ise ütlesid, kõditasid publiku jalgevahet.

Käpiknukkude meister Hetfield suutis nimelt pea kõik Raadile tulnud fännid ühes rütmis loo refrääni ja aeglast soolot kaasa laulma panna.

Saabus vaikus. Rahva sumina ja taustamuusika lõpetab tuttav ja tuntud Ennio Morricone teos «The Ecstasy of Gold». See tekitas tunde, mis ilmselt on sel hetkel tekkinud igas Metallica fännis juba mitukümmend aastat – bänd astub kohe lavale! 

Ja lavale ta astus. Kõlaritest hakkas kostma koos trummidega automaadivalangut meenutav avariff, mis oma järjest kasvava valjususega tungis sügavale kõhtu. See oli «Hardwired». Viimase albumi avalugu, mis räägib sellest, et ükskõik, kui palju me ka ei pingutaks, on mõned meist ikka programmeeritud oma elu põletama. Mõistagi võib siit otsida seoseid bändi ninamehe Hetfieldi elukäiguga, kuid seda tulutult. Hetfield on alkoholi küüsist vabanenud ja tänase etteaste põhjal võiks pigem öelda, et ta on programmeeritud rahvast hullutama. Või siis Metallica fännide perekonda, nagu nad oma publikut ise nimetavad.

Avaloole järgnes kohe suurepärane üllatus. Nimelt esitati kokku 18 lugu, millest 12 on viimastel kontsertidel olnud samad. Kuus ülejäänud lugu on bänd viimasel ajal valinud 14 loo seast. Tartus jõudis rahva ette tõeline maiuspala «The Four Horsemen», mida viimati mängiti neli kuud tagasi. Vahepeal on olnud aga loendamatult kontserte üle Euroopa.

Kitarrist Kirk Hammet ja basskitarrist Robert Trujillo teevad selle tuuri igal kontserdil kummarduse kohalikule muusikale. Tartus oli see kummardus Vennaskonna «Insener Garini hüperboloid», mis vaatamata lihtsale esitusele mõjus publikule väga hästi. Ilmselt ei ole varem insener Garinit kunagi nii valjult kaasa lauldud, kui Raadile kogunenud Metallica ühendkoor seda nüüd tegi. 

Kontserdi parim osa ehk lõpuspurt algas ilmselt Metallica kõige toorema ja kahetiselt vastu võetud albumi nimilooga «St. Anger». Kompromissitu andmise käigus oli energia õhus ka Tartus ja oli suurepärane kuulda bändi esitamas lugu albumilt, mis nende kontsertidel tihti ei kõla. Peaaegu, et teine haruldus.

Viimase kaheksa loo seas olid eelkõige kuulsaimad – meistriteosed «One» ja «Master of Puppets», Hemingway raamatust inspireeritud «For Whom The Bell Tolls» («Kellele lüüakse hingekella»), «Creeping Death», vaieldamatult kõigi poolt tuntud «Nothing Else Matters» ja sellel tihedalt kannul püsiv «Enter Sandman».

«Master of Puppets» ehk otsetõlkes «käpiknukkude meister» sobib seda õhtut suurepäraselt kirjeldama. Käpiknukkude meister Hetfield suutis nimelt pea kõik Raadile tulnud fännid ühes rütmis loo refrääni ja aeglast soolot kaasa laulma panna. Sellele järgnes omakorda ülikiire soolo, mida võib pidada Hammeti parimaks.

Lõpulugudena kõlanud «Nothing Else Matters» ja «Enter Sandman» lõid põneva ja ehk pisut paradoksaalse efekti. Kui vähemalt mitme miljoni euro väärtuses nutitelefone välja toonud ja rahva kaasa laulma pannud «Nothing Else Matters» hilises õhtupimeduses võis olla pisut uinutav, siis kindlasti ei olnud uinutav «Enter Sandman». Seda vaatamata sellele, et teadupärast räägib üks Metallica tuntumaid lugusid just unematist ja õudusunenägudest. See oli meeliülendav kulminatsioon, mis pani ka pisut rahulikumad inimesed kaasa elama, laulma ja ühes rütmis «Hey! Hey! Hey!» karjuma.

60 000 inimese ees kõlasid eelkõige Metallica tuntud klassikud, mida rahvas laulis kaasa vähemalt sama valjult kui Hetfield ise. Tartu kontsert viis meid ajas aastaid tagasi ja oli suurepärane läbilõige Metallica ajastutest, milles oli põnevaid maiuspalasid tulihingelisele fännile («The Four Horsemen», «The God That Failed»), aga ka äratundmist igaühele («Nothing Else Matters», «Enter Sandman», «The Unforgiven»).