Galerii: Marju Lepajõe saadeti Jaani kirikust viimsele teele

Täna keskpäeval saadeti Tartu Jaani kirikust viimsele teele religiooniloolane, filoloog ja viljakas tõlkija Marju Lepajõe. 4. juulil oma kodus ootamatult surnud suurele humanitaarile oli viimast austust avaldama tulnud muljetavaldav hulk rahvast. 

Ärasaatmisel kõnelenud Marju Lepajõe endine kolleeg ja kabinetikaaslane, Tartu ülikooli usuteaduskonna kirikuloo vanemteadur Priit Rohtmets nentis, et Lepajõe lahkumine on väga ootamatu ja tundub sedavõrd ebaõiglane, et sellega on väga raske leppida.

«Kõik tundus ju olevat hästi: Marju oli täis elu- ja vaimujõudu ning palju rõõmsaid hetki pidi olema veel ees,» lausus Rohtmets.

«Marju oli väga eriline inimene,» jätkas ta. «Marju oli inimene, kellele oli antud oskus seista kahe jalaga maa peal, ent näha kaugemale ja avaramalt kui paljud meist. Selle juures oli ta seesmiselt ja väliselt alati väga rahulik: kas nägi keegi kunagi Marjut kiirustamas?»

Rohtmets lisas, et pärast Marju Lepajõega koos olemist tundus maailm alati hoopis kirevam, rikkam, tekkis seletamatu sisemine rahu ja kindlus ning nii mõnedki küsimused said vastuse.

«Ma ei liialda, kui ütlen, et ta oli meie vaimne ema, kes suutis innustada, õpetada ja oma pühendumusega eeskujuks olla. Meie saame kaasa võtta selle, mida Marju meile nende aastate jooksul õpetas ja oma eeskujuga kaasa andis: olla aus, olla pühendunud, olla sihikindel; kahelda, kui vaja; seista kindlalt oma seisukohtade eest ja mitte minna kaasa maailma tormamisega, kaotades silmapiirilt selle, miks me siin maailmas õigupoolest oleme: lõputult ja järjekindlalt vaimselt edeneda, et nii kujuneda omanäoliseks inimeseks – ja muidugi õppida keeli, keeli ja veel kord keeli. Ning ta julgustas unistama, ja leidma neile unistustele oma elus parim vorm,» rääkis Priit Rohtmets.

Luuletaja Viivi Luik ütles oma järelehüüdes, et kuna Marju Lepajõe lahkumine oli niivõrd ootamatu, siis ilmselt soovis vanajumal lihtsalt anda talle ametikõrgendust, ju oli tal mingi ülesanne, mille täitmiseks läks tal hädasti just Marjut vaja.

«Me ei näe enam Marjut, aga ta on olemas. Ja tema olemasolu tiivustagu ja sütitagu meid teel selle püha vaimuvalguse poole, mida tema meile juhatas. Sest see oli Maarju töö siin meie hulgas: meid ikka ja jälle püha vaimuvalguse juurde suunata. Tema on üks neist suurtest, kes meie väikest keeleruumi on ehitanud suureks maailmaruumiks,» lausus Luik.