Metallica kontsert Ohios Columbuses 2017. aasta 21. mail.

FOTO: Amy Harris / AP

Metal-maailma üks tähtsamaid bände Metallica on mõistagi omaette fenomen. Pundi ligi nelja kümnendi pikkusesse karjääri mahuvad kenasti kõik ühe klassikalise rokkbändi müüdiloomes kohustuslikud A-klassi dramaatilised elemendid.

Tee 1981. aastal ühes California garaažis alustanud mässumeelsetest nagadest enam kui saja miljoni müüdud albumiga staadionibändini on olnud pikk ja kohati kaelamurdvalt konarlik. Basskitarrist Cliff Burtoni traagiline surm Rootsis, armastuse-vihkamise suhe fännidega, sisevastuolud, ninamees James Hetfieldi eluohtlikud alkoprobleemid, pöörased ambitsioonid ja lämmatav paranoia, narkootikumid, reetmine ja raha … palju raha. Mõned eriti hiilgavad klassikasse kuuluvad albumid ja mõned sellised, mida isegi kõige paadunum fänn ei saa kuulata ilma pisut punastamata.

Agressiivse thrash'iga alustanud – Metallica tegi thrash'i tegelikult juba enne, kui see termin välja mõeldi – ja pisitasa meloodilisematele radadele jõudnud pundi lõplik läbimurre saabus aastal 1991 ilmunud omanimelise kompaktse albumiga, mis oli varasematega võrreldes palju kuulajasõbralikum, kuid samas ikkagi üdini ehe ja pisut õudne. Plaat, kus kõik klappis. Metallica-maania kultiveerimises ei maksa kindlasti unustada üheksakümnendate esimese poole kõige mõjukamat muusikakriitikute paari maailmas – Beavist ja Buttheadi. Beavis kandis isegi Metallica logoga särki.

1991. aasta «Enter Sandmani» ja «Nothing Else Mattersi» taolisi globaalhitte pole bändil rohkem tulnud, kuid end sotsiaalmeedias otsekui kalana vees tundev Metallica on oskuslikult hoolitsenud truu ning jätkusuutliku fännibaasi loomise ja selle järelkasvu arendamise eest. Bänd ei armasta eriti sageli stuudios käia, nende kümnes album «Hardwired ... To Self-Destruct» ilmus 2016. lõpul ning seda lahutas siis eelmisest tervelt üheksa aastat.

Metallicast hoovav reibas energia on endiselt tuline ja brutaalselt haarav, seejuures kuidagi mõnusalt kodune.

Vähestel inimrühmadel on suurem oht muutuda iseenda karikatuuriks kui üle viiekümnestel hevimeestel. Metallical on mingi nipiga õnnestunud endaks jääda, aga ka moodne olla ning see on üpris unikaalne kombinatsioon. Metallicast hoovav reibas energia on endiselt tuline ja brutaalselt haarav, seejuures kuidagi mõnusalt kodune.