Suur hobusesõber mõistab Homerost

Põllumajandusmuuseumi direktor Merli Sild ei hooli sellest, et muuseumi hobune Homeros näitab vahel ka oma halbu külgi. Kui Homeros direktori otsusel muuseumi elama jäi, talitas Merli Sild teda mitu kuud üksi. Nüüd on Homerosel juba kaks talitajat, sest appi tuli põllumajandusmuuseumi teadusosakonna vanemteadur Ellen Pärn. Foto: Margus Ansu

Põllumajandusmuuseumi direktor Merli Sild töötas kõrgel kohal juba üheksa-aastaselt. Pealtnäha on ta rahuliku meelega ülemus, aga see mulje on petlik: tasub kellelgi vaid oma tööd üle nurga teha, kui suhted on rikutud.

Paistab kaugele, et põllumajandusmuuseumi hobune Homeros meeldib teile väga. Kas nunnutate teda niisama või oskate hobust ka vankri ette panna?

Oi, muidugi oskan, olin üheksa-aastane, kui läksin kolhoosi hobusega loorehaga riisuma.

Esialgu käisin paar korda vennaga reha pulga peal sõitmas, siis tuli brigadir ja ütles: «Ei ole midagi, et väike. Õpi selgeks, vend läheb lakka heinu viskama.»

Nii see läks, kolhoosis olid rahulikud hobused. Jalad jäid küll veidi lühikeseks, aga sain hakkama. Käisin väiksena iga suvi looreha peal tööl.

Ma ehk polekski seda teinud, aga mulle hobused väga meeldivad. Meie talus oli kuus hobust, kõik võeti kolhoosi. Kolhoosi tallis olid meie hobuste järeltulijad, tahtsin väga just nendega töötada. Nii õppsingi hobuseid tundma, saan hästi hakkama ka meie Homerosega, kellel lööb mõnikord välja keeruline iseloom.

Lehma võin kah lüpsta, ema polnud ju alati kodus. Mul on kõik maatööd selged.

No traktoriga ikka ei sõida!

Olen sõitnud. Mu vend oli melioraator, Jõgeva EPT meister. Pedas õppides käisin suvel venna juures maaparandusel raha teenimas. Vedasin drenaažitorusid, kangutasin kive, sõitsin Belarusi ja linttraktoriga.

Üks papi oli lindi peal, näitas kangid ette. Läksime siis lõunale ühe kivihunniku juurde, tema astus maha ja tahtsin talle näidata, kuidas ma nüüd sõidan. Aga ma ei näinud, et ta pani oma toidukoti lindi peale ja sõitsin muidugi sellest üle. Kõik piimapudelid olid puruks! Aga ta ei öelnud mulle ühtki halba sõna. Vend tuli ka parajasti ja küsis kurjalt: no mis siin on? Papi vastas, et no mis siin ikka on, tüdruk sõitis kotist üle.

Kui isa ära kadus, tegime emaga kodus kõik tööd kahekesi. Meie peres oli kaheksa last, üks neist suri sõja ajal. Ema oli kõva tööinimene, ta oskas hästi ka vaesel ajal majandada, toit oli meil alati laual.

Kui isa suri, olid vanemad õed-vennad kodust läinud, olime vaid mina, pesamuna, ja ema. Mu ema ei oodanud kunagi kedagi appi, tal olid alati kõik tööd tehtud. Käisin kolhoosis tema eest peete rohimas ja kartuleid võtmas, et ta saaks kodus oma töid teha. See oli loomulik, mitte sundus.

Kas tahtsite põllumajandusmuuseumi direktoriks ise või soovitati kandideerida?

Läksin 2003. aastal magistrantuuri kultuurikorraldust tudeerima, seal õpetati palju juhtimist ja organisatsioonikultuuri. Sain tänu magistrantuurile palju küpsemaks. Pidin ka Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi sekretärina paljuga hakkama saama: kirjutama projekte, tegema üritusi, andma juhatusele aru. Tundsin, et võiks edasi liikuda. Käisin muuseumi vaatamas, rääkisin inimestega, tekkis ettekujutus, mida siin teha, ja saatsin viimasel hetkel taotluse teele. Mind kutsuti vestlusele ja nii see läks.

Kui palju olete kuue aastaga saanud oma tahtmistest ellu viia?

Olen rahul. Kogude inventuurid on tehtud, igas ruumis on valvesüsteem, kuigi see tekitas alguses suurt vastuseisu, ei tahetud koode. Park ja rotund said korda, parandasime ära suure leivaahju, mis ei läinud õieti kuumaks.

Renoveerisime sepikoja ja õpi­koja, võtsime kasutusele tühjana seisnud häärberihoone.

Remontisime mesindusmaja, linamaja, peanäitustemaja ja tõllakuuri. Oma töötajad uuendasid ekspositsiooni. Kui seda üles panime, töötasid kõik selle kallal, igaühel oli pintsel käes. Nii oleme teinud kõiki töid, tänu oma panusele oleme majandanud odavamalt ja kokkuvõttes saanud rohkem ära teha.

Muuseumidirektorid on enamasti ajaloolased, teie mitte. Ega kolleegid selle pärast viltu vaata?

Mul ei anna tunda, et ma pole ajaloolane, sest töötan ju põllumajandusmuuseumis. Olen maal kasvanud, seal kõiki töid teinud, juhtimiskogemus pärineb varasematest ametitest.

Igal töökohal tuleb vaeva näha. Ütlen ka töötajatele, et peame muuseumi kogu aeg uuendama.

Me ei tohi külastajat petta, sest ta maksab pileti eest ja kui inimene selle raha eest midagi ei saa, siis ta ei tule enam. Pealegi peab oma tulu olema, näiteks reklaami jaoks, mis neelab kõvasti raha. Aga reklaamita kah ei saa, sest kui keegi meie ettevõtmistest teada ei saa, kellele me neid teeme?

Siin muuseumis on nii palju põnevaid asju, kas midagi on ka puudu?

Oi, palju on puudu. Näiteks pole nõukogudeaegseid suuri traktoreid, ka ei ole taluseaduse järel tegutsema hakanud talunike Rootsist toodud tehnikat. Need masinad vist veel töötavad.

Mul on valus vaadata meie vana tehnikat, mis seisab lageda taeva all. Tahan seda varju alla saada ja siis tööle panna.

Paistate rahulik, aga kindlasti annab ka teid endast välja ajada.

Võin särisema hakata küll. Mind ajab endast välja kohusetundetus: räägid inimesele ühe korra, teise korra ja kolmandagi, aga tulemust ei tule! Ma ei salli, kui inimene teeb oma töö lihtsalt kuidagi üle nurga ära. Tahan, et tulemus oleks hea.

Kui lepime kokku, et teeme nii, et külastajal oleks hea ja tegija tunneks rahulolu, ootan kokkuleppest kinnipidamist. Kui kokkuleppest kinni ei peeta, siis on sellise inimese koht mujal.

Mis on teil elus vaiba jalge alt ära tõmmanud?

Töö poolelt tõmbas vaiba alt see, kui pidin Jõgeva maavalitsuses kultuuritöö jätma. Öeldi lihtsalt, et me ei vaja sind enam. Elasin seda väga üle, sain südamelihasepõletiku. Aga ükski asi pole üdini halb. Läksin tööle Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi sekretäriks ja liikusin hoopis tükk maad edasi.

Mu isa suri, kui olin 14-aastane. See oli raske, aga ema jäi alles, teadsin alati, et mul on ema tugi olemas. Kui ema 2006. aastal suri, siis oli küll väga raske. Ta oli 14 aastat voodihaige, hoolitsesime õega tema eest: õde käis ema juures nädala sees, mina läksin nädalavahetusteks. Ka kõik suved olin seal, poeg ja tütar aitasid samuti.

Vanemal inimesel on kodust väga raske ära minna, ta on ju kodu üles ehitanud, sellega kokku kasvanud. Tõin ema pärast insulti enda juurde linna, aga ema pidas korteris vaid nädala vastu, siis tahtis koju.

Mul ei olnud need aastad raske ema eest hoolitseda. Ta ootas mind voodis, käed pikalt väljas kallistamiseks. Nii raske on mõelda, et teda enam ei ole. Kui mul on raske, mõtlen alati emale. Ka sõbranna või sõbraga rääkimine aitab.

Mida te vabal ajal teete?

Õppisin muusikakoolis akordioni, olen laulnud ka kooris, aga selle jaoks ei jää enam aega.

Rahvamuusika on alati mu hobi olnud, isa mängis lõõtsa ja ema laulis väga hästi. Mu vanem õde oli viiene, kui isa viis lehma Tallinna turule ja ostis lehma rahaga Itaalia akordioni Manfrini.

See maksis toona ikka üsna palju, pill on õel tänaseni alles. Oma 30 aastat tagasi tegi õde külakapelli, mängisin seal koos tema ja toredate inimestega päris kaua.

Õppisin ühel koolitusel ka kannelt mängima, aga pole aega mängida. Akordioni saan samuti üha harvem kätte võtta. Vaba aega on vähe, nüüd on töö nagu hobi, see vist päris õige pole.

Mida te tahate teha?

Poeg ütleb juba ammu, et õpeta mind akordioni mängima, ja see tuleb ükskord ära teha. Olen kogu aeg kultuuritööd teinud, kogu aeg oli ainult üks tulek ja minek, lapsed jäid tihti vaeslapse ossa. Nad käisid minuga tööl kaasas, aitasid ja alati lubasime, et see on nüüd viimane kord. Nüüd on mul juba kaks lapselast ja pean peale passima, et nad minuta ootamatult suureks ei kasvaks.

Muuseumis tahan edasi ehitada ja remontida. See CO2-kvoodi müügist saadud raha on taevane kingitus, saame sellega neli hoonet korda.

Koer ja kass mul juba on. Kui pensile jään, küll siis võtan ka lehma, seapõrsa ja lambad. Maakodu on mul alles ja maatöö pole mulle ju probleem.

CV

• Sündinud 9. aprillil 1954 Põltsamaa lähistel.

• Lõpetanud Põltsamaa keskkooli (1972), Tallinna Pedagoogilises Instituudis kultuuritöö eriala ja lisaerialana koorijuhtimise (1976). Tartu Ülikooli kultuurikorralduse magister (2008).

• Töötanud Jõgeva rajooni/maavalitsuse kultuuriosakonna inspektorina, aastail 1988–1994 osakonnajuhatajana, Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi sekretärina (1994–2005). 2005. aasta septembrist Ülenurmel asuva Eesti Põllumajandusmuuseumi direktor.

• Elab koos oma mehega Tartus Karlovas. Eesti Maaülikoolis majandusökonoomika lõpetanud tütar Kristi on teise, kahenädalase tütrega kodus, poeg Martin õpib Olustveres maaturismikorraldust.

Arvamus

Sirje Madisson
Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi sekretär

Tunnen Merlit vaid töö järgi, sest võtsin Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsis tema mineviku üle. Töös on Merli väga hea: sain temalt väga heas korras ja väga elujõulise organisatsiooni, mida oli juhtinud väga hea juht ning organisaator. Tema järel oli väga hea edasi minna, sest seltsil oli all tugev müür.