Sadamaraudtee, mis Ropkat Karlovast lahutab, muutub tõenäoliselt jalutusrajaks, auto- või trammiteeks. Metallijäätmetega tegelevad ettevõtted leiavad mugavama koha. Nõnda vabaneb magus tükk maad kesklinna lähedal. Huvitav, kas sinnagi rajatakse kortermajad? Sellised, kust mõni teine inimene oma unenägudes aastate tolmu täis korterit otsib?
Mulle meeldib palju rohkem mõte, et tulevikus planeeritakse Ropkasse hästi läbi mõeldud eramajade rajoon. Selgelt piiritletud nõudmistega välimusele, nagu Kvissentalis. Loogilise, aga omanäolise tänavate paigutusega, nagu Tähtveres.
Aga lisaks sellele peaks olema ette nähtud koht restoranile ja kõrtsile, kauplusele, mänguplatsidele ja lasteaiale, ehk isegi kultuurimajale ja kinole. Mind sugugi ei paelu magalaelu. Milleks siis üldse linnas elada, kui ei saa mõnel reedel õlut juua ja pärast koju jalutada?
Miks mitte rajoon, kus peamine liikumine toimuks autota? Olen käinud Soomes rajoonis, kus majad olid viie-kuue kaupa puntides, pundi peale ruumikas parkla ja prügikuur. Hollandist leiab kindlasti näiteid üpris autovabade lahenduse kohta. Seejuures ei ole ma sugugi autode vastu – kasutan regulaarselt ja soovitan teistelegi.
Praegust Ropkat on täiesti võimalik taluda. Küllap armastadagi, eriti kui elad eramajas ja tallad isiklikku muru. Ning viiekordsetegi vahel on õhku ja lasteväljakuid. Ent kui mu lootus täide läheb ning Karlova piirile uudne elurajoon kerkib, muutub Ropka talutavast ihaldusväärseks. Kujutate pilti, Ropka linnajagu saaks kuulsaks üle maa kui kõige mugavama ja loodushoidlikuma uuselamurajooni asukoht. Ehk vääriks see toetavat kampaaniat? Sest ei pea ju alati olema tehaste ja raudteede vastu, vaid hoopis millegi uudse poolt.