Linnakirjanik Vahur Afanasjev: uudne elurajoon teeb Ropka kord kuulsaks
Vahur Afanasjevi sari «Kuidas taluda Tartut». 5.

«Kuidas taluda Ropkat»

FOTO: Artur Kuus

Mind külastab korduv unenägu. Olen aastate eest ostnud viiekorruselisse majja korteri, kus pole päevagi elanud. Vist on üürnikud sees olnud. Või niisama seisnud. Lähen seda kusagilt Jalaka tänava viiekordsetest otsima. Mõnikord leian, mõnikord mitte. Jalaka tänav, Ropka linnajagu. Kust selline kummaline mõte, et seal on võimalik elada?

Kahtlustan, et paljud tartlasedki ei oskaks kaardil näidata, kus Ropka asub. Pidin isegi kontrollima – õnneks polnud eksinud, laias laastus on Ropka Karlova-tagune linnaäär ringteeni välja. Võru maantee poole jääb Variku, mida on võhikul pisut keeruline Ropkast eristada. Tööstusettevõtted, Sepa turg, Aardla tänav, väikeste eramajade piirkond ja tihedas rühmas viiekorruselised elamud. Karete pood. Ja üllatavalt hästi säilinud hoonestusega Ropka mõis, selle juures asub üüratu vaba aja veetmise ala.

Nagu lühikesest kirjeldusest aru saada, pole Ropka sugugi monofunktsionaalne. Annelinn, kui see päevapealt Tartust lahutada, ei jätaks tervikliku linna muljet. Ropkas aga on mitut sorti elukohad ja kaubandusasutused. Pealegi ei vaja tervete jalgadega inimene seal kesklinna jõudmiseks tingimata autot ega bussi. Olen tihtilugu lapsekäruga kesklinnast Ropkasse jalutanud ja tean, mida räägin. Nii et õigupoolest pole küsimus selles, kuidas saab elada Ropkas, vaid selles, miks Ropka pole koduks suuremale hulgale inimestele. Vaid 5000 elanikku, väidab Vikipeedia.

Aeg on kõiges süüdi. Siis, kui Ülenurmele, Tõrvandisse ja muudele linnalähedastele aladele kerkisid Ameerika unistuse Eesti versioonid – ma- ja, murulapp ja koht kahele autole –, polnud Ropkas lihtsalt vaba ruumi, kuhu ehitada. Me ei ela kahtlasel slaavi maal, sestap ei saanud Ropka parki täis ehitada. Tööstus ja kaubandus ei tahtnud ennast samuti koomale tõmmata. Ent vaimusilmas näen, kuidas see viimane juhtub.

Sadamaraudtee, mis Ropkat Karlovast lahutab, muutub tõenäoliselt jalutusrajaks, auto- või trammiteeks. Metallijäätmetega tegelevad ettevõtted leiavad mugavama koha. Nõnda vabaneb magus tükk maad kesklinna lähedal. Huvitav, kas sinnagi rajatakse kortermajad? Sellised, kust mõni teine inimene oma unenägudes aastate tolmu täis korterit otsib?

Mulle meeldib palju rohkem mõte, et tulevikus planeeritakse Ropkasse hästi läbi mõeldud eramajade rajoon. Selgelt piiritletud nõudmistega välimusele, nagu Kvissentalis. Loogilise, aga omanäolise tänavate paigutusega, nagu Tähtveres.

Aga lisaks sellele peaks olema ette nähtud koht restoranile ja kõrtsile, kauplusele, mänguplatsidele ja lasteaiale, ehk isegi kultuurimajale ja kinole. Mind sugugi ei paelu magalaelu. Milleks siis üldse linnas elada, kui ei saa mõnel reedel õlut juua ja pärast koju jalutada?

Miks mitte rajoon, kus peamine liikumine toimuks autota? Olen käinud Soomes rajoonis, kus majad olid viie-kuue kaupa puntides, pundi peale ruumikas parkla ja prügikuur. Hollandist leiab kindlasti näiteid üpris autovabade lahenduse kohta. Seejuures ei ole ma sugugi autode vastu – kasutan regulaarselt ja soovitan teistelegi.

Praegust Ropkat on täiesti võimalik taluda. Küllap armastadagi, eriti kui elad eramajas ja tallad isiklikku muru. Ning viiekordsetegi vahel on õhku ja lasteväljakuid. Ent kui mu lootus täide läheb ning Karlova piirile uudne elurajoon kerkib, muutub Ropka talutavast ihaldusväärseks. Kujutate pilti, Ropka linnajagu saaks kuulsaks üle maa kui kõige mugavama ja loodushoidlikuma uuselamurajooni asukoht. Ehk vääriks see toetavat kampaaniat? Sest ei pea ju alati olema tehaste ja raudteede vastu, vaid hoopis millegi uudse poolt.

Tagasi üles