Vambola Paavo: Tartu ei tohiks peljata itta avanemist

Vambola Paavo

FOTO: Kristjan Teedema

Pidev rusika näitamine ja vaenulikkus ei vii elu edasi ning võiks jääda minevikku. Tartu piirkonna tihedam kontakt Venemaaga teeniks mõlema poole huve.

Tartu ühendused muu maailmaga pole kiita. Tänu Finnairile toimib kord päevas lennuühendus Helsingiga. See on kõik. Eesti suuruselt teise linna kohta on seda vähe.

Rongiliiklusega on kurvad lood. Jaam on, aga rahvusvahelisi ühendusi pole. Veel 30 aastat tagasi läbis Tartut iga päev kümme kaugmaarongi. Isegi vabariigi algusaastatelgi oli asi normaalne. Nüüd aga valitseb vaksalis vaikus. Oleme perifeeria, kuhu jõuda on keeruline ja nõuab ebameeldivalt palju aega. Rongiühendusi lähinaabrite suuremate keskustega pole endiselt, isegi Rail Balticu mängisime käest.

Samas on viimasel ajal olnud siin-seal jutuks rongiühenduse taastamine Venemaaga. Just Tartust. Mõttel on jumet. Ent kas jaguks sõitjaid? Sellele küsimusele pole selget vastust, sest uuringuid pole tehtud.

Venemaa Raudtee (RZD) on kommertsettevõte ja loeb raha: enne kalkuleerib ja siis langetab otsuse. Mõte hakata kasutama Elroni niinimetatud porgandeid sõitjate Koidulasse viimiseks, et nad saaks seal ees ootavale Vene rongile ümber istuda, on toores, seda ei saa pidada tänapäeva tingimustes arukaks.

Moskvaga ühenduse puhul oleks loogilisem pikendada Venemaa Raudtee liini nii, et vähendatud koosseis sõidab otse Tartusse. Sellele mõttele pole keegi seni rõhunud. Suurem osa vagunitest jääb ju nagunii Pihkvasse. Käigus võiks olla paar-kolm otsevagunit. Paraku need vajavad vedureid, mida meie Go Railil napib. On küll paar nõukogude ajast pärit lokomotiivi, ent need on käigus Narva kaudu kulgeval liinil. Vedurite juurdeostmine on mõistagi lisakulu ja seda ei olda ilmselt valmis tegema.

Jääb üle variant venelastega kokkuleppe saavutamiseks. Kas nemad oleks nõus laskma oma veduri teise riigi territooriumile ning kas Eesti annaks selleks loa? Nii kaua, kuni selgust pole, kobame pimeduses ja teeme üksnes oletusi.

On kuulda olnud, et Pihkva oblasti võimud saatsid Moskvasse ettepaneku seada Tartu ja Pihkva oblasti vahel sisse kolmepäevane viisavaba režiim. Kui see õnnestuks, oleks tegemist ajaloolise läbimurdega.

Kindlasti oleks raudteeühendus Moskvaga atraktiivne ja elavdaks turismi. Praegu sõidutatakse turismigrupid bussiga Pihkvasse ja seal istutakse edasi Moskva rongi peale. Sama kordub tagasiteel. Kõik on tüütu ja piiril kulub väga palju aega. Need vähesed reisigrupid, mis Venemaa pealinna bussiga külastavad, kulutavad veel rohkem aega.

Kui saaks käima panna ümberistumisteta rongi, oleks asjal hoopis teine jume ja tekiksid sõitjate vood.

Sügaval nõukogude ajal olid Moskvast paljudesse Euroopa linnadesse käigus otsevagunid. Miks ei saa seda rakendada 21. sajandil? Kindlasti on neid, kes ütlevad, et Moskvasse saab ka bussiga ja see on ühtlasi odavam. Ent ärgem unustagem, et buss pole mugavuselt võrreldav rongiga. Lisaks saabuvad rongid Moskvas kesklinna külje alla, bussid aga viivad äärelinnas asuvasse Tušino jaama – sealt peab kulgema metrooga edasi südalinna. Ajakulu missugune.

Rongiühendus Peterburi-Tartu on surnult sündinud mõte. Kes hakkab minema ringiga, kui saab otse? Rongiga oled teel 10–12 tundi, samas viib Lux Express Tartust Piiterisse poole lühema ajaga. Piletki on odavam.

Leian, et nii Tartu kui Vene pool peaksid rõhuma rongiühenduse taastamisele Moskvaga, sest sellel on pikas perspektiivis jumet. On kuulda olnud, et Pihkva oblasti võimud saatsid Moskvasse ettepaneku seada Tartu ja Pihkva oblasti vahel sisse kolmepäevane viisavaba režiim. Kui see õnnestuks, oleks tegemist ajaloolise läbimurdega. Paraku asub lahenduse võti Moskvas. Kahe naabermaa kõrged ametnikud peaks sagedamini kohtuma, võimalusi arutama ja lõpuks idee teoks tegema.

Viisavabadusest Pihkvaga räägiti juba 15 aastat tagasi, ent siis tuli vahele pronksiöö ja kõik soikus. Viisavabadusest võidaks turism ja majandus. Inimesed ei peaks kulutama aega ja raha viisade vormistamisele – juba praegu on nädalalõppudel Tartus rohkesti Pihkva piirkonna numbrimärkidega autosid.

Rikkad venelased jätavad siia raha ja võiks enamgi jätta. Nad tuleks siia näiteks arsti juurde, kuna meie meditsiinivaldkonna tase on kõrgem. Pihkvast käiakse siinsetes autoteenindusteski, sest usaldatakse meie meeste tööd. Aura veekeskuseski on nädalalõppudel pihkvalasi.

Viisavabadus aitaks hüppeliselt suurendada Tartus ööbivate inimeste hulka.

Pidev rusika näitamine ja vaenulikkus ei vii elu edasi. Jäägu see minevikku. Peaksime võtma eeskuju soomlastelt, kes on osanud Venemaaga osavalt suhteid seada. Meile siin meeldib arvata, et oleme suured Venemaa spetsialistid, aga tegelikult teavad põhjanaabrid täpsemini, kuidas on tark Ivani või Tamaraga rääkida.

Tagasi üles