Hans-Martin Tammesalu: miks ma Tartus bussiga ei sõida

Hans-Martin Tammesalu

FOTO: Margus Ansu

Tartu linnaliinibusside võrk tegi hiljuti läbi põhjaliku uuestisünni, mis põhjustas osade linlaste seas parasjagu palju pahameelt. Mina seda pahameelt ei jaga. Ei saagi jagada, sest pole Tartu bussiliiklusest kunagi aru saanud.

Tallinnast Tartusse ülikooli tulles sattusin kohe kesklinna lähedale elama. Kooli olen jõudnud ikka jalgsi ja kõik muugi vajalik on olnud käe-jala juures. Kui on olnud tarvis mõnd kaugemal osutatavat teenust tarbida, olen leidnud jalgratta või mõne tuttava, kes mind on autoga kohale viinud. Linnaliinibusse olen nelja aasta vältel kasutanud vähem kui kümme korda.

Miks nii?

Tallinnas on pikemad vahemaad, mida on paratamatult vaja bussiga läbida, et õigeaegselt pärale jõuda. Seal liiguvad nii bussid, trammid kui trollid liinidel tihemini. Ühtlasi katavad mitmed liinid üsna sarnaseid trajektoore – kui ühe numbriga sihtkohta ei saa, on võimalik leida peaaegu sama hea alternatiiv. Pealinna bussiaegu on mugav internetist ja vajadusel peatusest järgi vaadata.

Tartut iseloomustab see, et siin on kesklinn üsna väike ja valgub kiiresti äärealadeks. Kesklinna kese on kaubamaja ja Kvartali keskuse vahel Riia tänaval. Seda kinnitab ka tõsiasi, et sinna on seatud bussipeatused Kesklinn I, II, III, IV, V, VI.

Kesklinna kolmes ostukeskuses või nende ümbruses on lähikondsete elanike jaoks enamasti kõik eluks vajalik saadaval. Samuti pole ilusa ilma korral raske jõuda jalgrattaga või eribussiga Lõunakeskusesse.

Tartusse tulles kuulsin, et siin sõidavad bussid ringiratast, mis tähendas, et ühiseid lõpp-peatusi, millega olin harjunud Tallinnas, siin polnud. Kuna Tallinnas sõidab ühte linnaossa mitu liini, on seal võimalik, et ühest linnaosast stardib üks liin kesklinna ja üks liin mõnda teise linnaossa. Lisaks on Tallinnas võimalik sõita ühest kohast enda lõpp-peatuse poole mitme bussiliiniga. Nii on võimalik õigest bussist maha jäädes istuda mõne alternatiivse bussi peale, poolel teel ümber istuda ja sõita mõnel kolmandal liinil soovitud peatusesse.

Internetist ei leia, mis bussid kodu juures peatuvad ja bussid sõidavad endiselt spetsiifilist teed mööda.

Tartus on kõik liinid seni sõitnud linnaosades mööda väga spetsiifilisi radu mööda. Seepärast on mind neil mõnel üksikul korral, mil mul on olnud vaja linnaliinibussiga sõita, vallanud segadus. Olen üritanud kontrollida, millise bussiga ma kindlalt soovitud sihtkohta saan, aga seni on Tartu bussiaegu saanud internetis vaadata vaid väheütlevalt veebilehelt peatus.ee.

Seevastu Tallinna bussiaegade jaoks on olemas korralik iseseisev veebileht, kus on mitmeid kasulikke lisafunktsioone. Muu hulgas näitab Tallinna lehekülg interaktiivsel kaardil, millised bussid sõitjale lähimast peatusest väljuvad. Tartus pole aga enam bussipeatuste siltidelgi kirjas, millised bussid sealt väljuvad.

Elektroonilised tabelid on küll olemas mõlema linna peatustes, aga Tartus on need Tallinna omadega võrreldes tillukesed ja bussiajad nii peenes kirjas, et nigela nägemisega inimesed neid vaevalt lugeda suudavad.

Põhiprobleem on muidugi see, et peatus.ee lehekülg on segadust külvav ning pole sugugi võimatu, et väljumisaegu uurides jääd bussist maha. Tartus tähendab see aga seda, et järgmine buss tuleb alles poole tunni pärast. Tallinnas oleks enamasti samal liinil bussi, trammi või trolli oodata hiljemalt kümne minuti pärast.

Sellistest detailidest saabki kokku suurem probleem, mille tõttu olen ma Tartus bussisõitu pigem vältinud. Nähes uusi bussiliine Tartus pole ma endiselt leidnud põhjust enda jalga linnaliini bussile tõsta. Uued bussiliinid sõidavad endiselt spetsiifilistesse kohtadesse, kuhu minul tihti asja pole. Internetist bussiaegu vaadates tekib küsimus, kus bussid üldse peatuvad. Kui ma tahan teada millised bussid minu kodu juures peatuvad, pean ma vaatama ükshaaval kõik bussiliinid läbi peatus.ee koduleheküljel või minema bussiootepaviljoni vaatama.

Iseenesest pole see muidugi paha, sest selle võrra olen käinud rohkem jala ning nii oma tervist ja ümbritsevat keskkonda säästnud. Viimast silmas pidades võiks naljaga pooleks ehk isegi loota, et tartlased ei harju ka uue bussivõrguga ning käivad tulevikuski võimalikult palju jala või kasutavad rattaringluse rattaid. Kui aga tõsiselt rääkida, siis jääb loota, et edaspidi osatakse süsteem korraldada selliseks, mis inimeste argikäimisi ei tõkestaks.

Tagasi üles