Tiit Sild: suurus ei loe. Küll aga ideed ja tahe

Tiit Sild

FOTO: Erakogu

Teoretiseerida tuleb, aga rääkimine koos tegutsemisega on ainus efektiivne viis asju päriselt käima lükata.

Tartus on hea elada. Siin julgetakse panna tänavad rattamaratoni ajaks autodele kinni ning investeerida inimeste heaolusse avaliku rattaringluse kaudu. Tartu linnapea mitte ainult ei räägi Emajõe-äärsete alade kasutamise võimaluste suurendamisest, vaid võtab ette ka samme, rajades kallastele platvorme ja võimaldades suvekohvikuid avada.

Tartus on Eesti parimad maastikuarhitektid ja avaliku ruumi arengusse panustav linnaarhitekt. Siin on keskmisest uuendusmeelsemad ja tulevikku vaatavad linnaametnikud.

Idee teha nii väike maja, et seda ei peaks isegi ehitusseadustiku alusel menetlema, tulenes osalt soovist vähendada ja osalt vältida bürokraatiat. Seadusetegijate mõte ju oli, et sellise mahuga hoone võib püstitada lube küsimata, mis muidugi ei tähenda, et maja ei peaks vastama muudele kehtivatele nõuetele.

Garaažikrundid on Tartus üldiselt halvas seisus, palju on lagunenud ja tühje bokse, mis kahandavad ümbritseva linnaruumi väärtust ja vähendavad turvatunnet. Umbes aastal 2010 hakkasin teadlikult jälgima linna mikrostruktuure. Linnaarhitektina linnas ringi sõites jäi silma palju lagunevaid garaažibokse, mis on enamasti suuremate või väiksemate kobaratena koos.

Panin tähele, et mitu neist kobaratest asub väga heas piirkonnas. Ehk ostab keegi kunagi need krundid kokku, lammutab garaažid ja ehitab nende asemele lihtsalt suure maja? Seda pole aga vähemalt seni juhtunud. Miks? Krunte ja omanikke on nii palju, et selline protsess võtaks aega aastaid, võib-olla aastakümneid.

Lisaks poleks keskmiselt 40 ruutmeetri kaupa kokkuostetava kortermaja krundi hind lõpuks mõistliku hinnaga. Seega garaažid lagunevad ja head lahendust justkui polegi. Kas tõesti? Usun, et siiski on. Lahendused saab leida nii, et olemasolevad väärtused säilivad ning arvestatakse kogukonnaga ja luuakse kõigi rõõmuks uut, tänapäevast, väärtust. Heanaaberlikkus ja ühiselt väärtustatud eluruum (muidugi ka majandusruum) võiks ja peaks olema iga kogukonna lipukiri.

Üks olemasoleva keskkonnaga arvestav mõte on rajada garaažide asemele mikromajade struktuur, mis tähendab midagi ridaelamusarnast. See ei tähenda olemasoleva täies tükis lammutamist, vaid eelkõige aukude täitmist samas mahus ehitisega. Erinevalt tavalisest ridaelamust oleks sellisel linnaehituslikul uudislahendusel aga ka ajaline dimensioon, seda saaks arendada krunt krundi haaval. Ruumilise ning sotsiaalse mitmekesisuse huvides ei puksitaks kedagi naabritest oma krundilt välja, küll aga toodaks garaažibokside vahele uus aktiivne tegevus ning jagataks näidete ja eeskujude abil nõuandeid, mida naabrid saavad kopeerida ja ühise koostöö vaimus edasi arendada.

Loodan, et suudame oma ettevõtmisega positiivset mõju avaldada, naabreid inspireerida ja edasi mõtlema panema.

Aga mis keskkond see selline on, kus garaažiboksid vahelduvad mikroelamute, büroode, galeriide ja mikrohotellidega? No eks ta oleks üks isemoodi keskkond, kus tänu majade lähestikkusele tunneb naaber naabrit ja inimene peab inimesega arvestama enam kui ühes tavalises suurte kruntidega elurajoonis. Arvan, et see oleks keskkond, millel oleks nagu Aparaaditehaselgi alternatiivse katepiirkonnana tublisti potentsiaali.

Iduettevõtetel on ütlus: kuku kiiresti läbi, mis tähendab seda, et planeeritav toode tuleb võimalikult kiiresti ja võimalikult väikese kuluga turule tuua. Klientide tagasiside põhjal saab seda parandada, tehes kiirelt vajalikud muudatused. Tsüklit korratakse, sama ajal produktsiooni mahte kasvatades. Mõnikord idee ei tööta ja tuleb teha kannapööre, muutes oma aluspostulaati ning hakates klientide tagasiside või enda (nüüd juba reaalse elu kogemusega) sisetunde põhjal tootma hoopis uut toodet või pakkuma hoopis uut teenust. Eesmärk on aga õppida kiiresti ja ressursse mitte raisata. Kokkuvõttes on tegu pikemat sorti korduva õppeprotsessiga. Minu ideaalpildis võiks seesugused printsiibid ellu viia ka linnaplaneerimise ja miks ka mitte linnavalitsemise puhul. Õppiv keskkond, õppiv linn ja õppiv linnavalitsus.

Uuendusi planeerides on selge see, et kõikidele küsimustele ei ole kohe alguses ammendavaid vastuseid. Tõepoolest, võib-olla ma eksin ning mikromajade kvartal ei tööta mingil seni ettenägematul põhjusel. Võib-olla hakkavad nende asumite ümber kuhjuma prügihunnikud või tekib asukatel tohutu nõudlus auto parkimiskohtade järele, mida kvartal pakkuda ei suuda. Sellisel juhul tuleb see mittetöötamise kogemus saada võimalikult kiiresti, et saaks skeemidesse parandusi teha, tegevust ümber mõtestada, ruumis läbi töötada. Ja kui tundub tõesti, et tegu on lõpuni halva mõttega, võib mikromajad viia linna serva metsa äärde.

Ostsime abikaasaga Lubja 1b/8 35-ruutmeetrise krundi 2014. aastal. Seadus oli toona, nagu ta oli ja seetõttu me tegevusega ka ei kiirustanud. Umbes poolteist aastat tagasi jõudsin arusaamisele, et ainult rääkimine ei vii meid kuhugi või kui viib, siis ehk jõuame tulemusele pensionipõlveks. Teoretiseerides ei saa me teada, mis oleks või saaks olla. Teoretiseerida tuleb, aga rääkimine koos tegutsemisega on ainus efektiivne viis asju käima lükata.

Lubja tänava mikrorajoonis käivad asju ajamas tegelikult väga toredad inimesed. Nad tegutsevad eri elualadel ning enamik neist ei ole väga garaažikesksed inimesed. See on ka arusaadav, sest perspektiivi seni olnud ju pole.

Loodan, et suudame oma ettevõtmisega positiivset mõju avaldada, naabreid inspireerida ja edasi mõtlema panema. Äkki suudame üheskoos luua omanäolise toreda linnaosa, kus naaber tunneb naabrit ja kus luuakse üheskoos põnev eksperimentaalne ruum?

Mikrorajooni tulevikku, võib-olla veidi idealiseeritult, aga ehk ka mitte, näeme me umbes nii. Siin on kõrvuti koos eri saamisloo ja ka otstarbega majakesed. On küpses keskeas inimesi, kes on lõpuks leidnud lahenduse kasutuna seisvale garaažile – sündinud majakeses elavad nende ülikoolis käivad lapselapsed. Kui kool läbi, eks siis ole otsustamiseaeg, mis majast edasi saab. Õnneks on kinnisvara alati enam-vähem likviidne. Siin on ka noored perekonnad, kes on teinud teadlikult säästva eluruumivaliku. On ettevõtlike kaaskodanike poolt teadlikult lühiajaliselt üürile antavaid majakesi. On avatud kontori, hubi põhimõttel töökohti, aga ka näiteks mõnusalt sisustatud majake strateegiliste koosolekute pidamiseks. On väike, aga tõhus rattatöökoda, on kesklinnakohviku päevane filiaal, kuhu saiakesed jõuavad pagaritöökojast kell seitse. On veel paljugi sellist, millele me praegu mõelda ei oska. Sest inimesed on nutikad ja uuele altid, selline inimloomus kord juba on. Suurus ei loe, mõtted, ideed ja tahe loevad.

Tagasi üles