Räägime nüüd sellest, mida laulu- ja tantsupidu üldse tähendas

Kätlin Konstabel  Foto: Margus Ansu

Laulud on lauldud, tantsud tantsitud. Mälu on veel värskeid emotsionaalseid jälgi täis – kel osaleja, kel pealtvaatajana. Laulu- ja tantsupeo traditsiooni ilusast tähtsusest eestlastele on räägitud ja kuuldud nii palju, et vist juba igaüks suudaks sel teemal ühe keskmise tundelise kõne kokku panna.

Mis saab aga nüüd, kus ülevate tunnete ja peomelu asemele on taas saabunud argipäev? Tahaks väga loota, et eksin, aga mul on kahtlus: kas me kõik, keda pidu rõõmustas ja kel tekkis nendeks päevadeks helgem meeleolu, oskame ikka oma igapäevaelu sama helguse ja ühtsusetundega jätkata? Leida endas ja osata luua teisteski sama mõnusat hingeseisundit ka muidu, mitte ainult iga viie aasta järel? Ja kuuluda kokku ja rõõmutseda mitte vaid oma peoseltskonna või abstraktse rahvamassiga, vaid ja eelkõige nende inimestega, kes on meile tõeliselt lähedased?

Kui see poolteist sajandit vana traditsioon on täiesti omaette tundeline maailm, omamata puutumust meie muu elu ja igapäevaste tegemistega – peale harjumuse käia regulaarselt tantsu- ja lauluproovis – on asjalood tegelikult kehvad.

Lubage, et seletan.

Traditsioonidel, nii väikestel suguvõsakommetel kui suurtel poolteise sajandi pikkustel, on üksikinimeste ja kogukondade jaoks mitmeid erinevaid kasulikke funktsioone. Järjepidevustunde loomine üle aegade, olnud ja tulevaste põlvkondade vahel. Meeldetuletused sellest, et oleme osa millestki suuremast, mis omakorda peaks andma meile tausta ja identiteedi ja ka kindlust kellegi sekka kuulumises.

Traditsioonid struktureerivad meie elu, raamistavad käitumist ja annavad oma korduvuses erilise turvatunde – olgu ajad kui kurjad tahes, midagi on püsivat ja muutumatut.

Ja mida keerulisemad ja heitlikumad ajad sise- ja välismaailmas valitsevad, seda rohkem turvatunnet ja ühtehoidmist inimestel vaja on. Ikka seda kindlustunnet igaühe sees, et «üksi pole keegi».

Nii lastel kui ka suurtel on paljud elu olulisemad mälestused samuti seotud traditsioonidega. Mäletatakse kokkusaamisi ja erilist emotsiooni, korduvusi ja detaile, mis seekord sattusid olema natuke teisiti.

Raskel ajal on mis iganes üle aegade tagasitulevas traditsioonis peidus omalaadne võimalus astuda peoaja paralleelreaalsusse, argihallusest või -koledusest välja ja eemale.

Kõike eelmainitut võib pidada traditsioonide positiivseks küljeks. Seda kõike aga mantrana korrutades ja olles meelega või juhuslikult suures vaimustuses just sellest paralleelreaalsuse võimalusest, võime ometi sattuda olukorda, kus arvame, et laulupeo väärt traditsioon teeb kuidagi iseenesest ära mitte ainult eestluse, vaid vaat et meie kõigi emotsionaalse tasakaalu ja vaimse tervise hoidmise raske töö.

Piisab, kui iga viie aasta tagant kokku kogunetakse, lauldakse ja tantsitakse, muud pole vajagi. Pole nagu vajagi seda, et me igaüks prooviks ise, omaette mõtestada enda aja- ja ruumiteljelisi kuulumisi ja eri rolle, teaks oma lugu ka suurte üleriigiliste üritusteta.

Või et pole vaja seda, et vanemad räägiks lastele kaugeid perelugusid. Ei jagaks mitte ainult sünni- ja surmakuupäevi ja infot elupaiga või ameti kohta, vaid päriselt jutustaks elanud inimeste lugusid, koos teadaolevate nii heade kui ka keerulisemate hetkedega.

Traditsioonid struktureerivad meie elu, raamistavad käitumist ja annavad oma korduvuses erilise turvatunde – olgu ajad kui kurjad tahes, midagi on püsivat ja muutumatut.

Käime peol ära, aga arvame, et pole vaja arutada oma pereringis kasvõi nonde peolaulude ja -lugude mõtet ning jagada tunnet, mis neid esitades tekib – ja küsida sama peost osa saanud lapselt? Või ehk mõtleme, et oleme rahvarõivast kandes ja ärkamisaegseid laule osates või ka kõike telekast vaadates juba täiel mõõdul eestlased valmis – nii et igapäevast kaunist ja viisakat emakeelt enda ja oma võsukeste suus muul ajal hoida pole kuidagi tarvis? Tunneme end hoopis tõeliste maailmakodanikena, kui kasutame laivis bädässil moel võimalikult palju diipe ja hotte anglitsisme ning kui me lapse jutust ei saa aru ei ükski eestlane ega muumaalane, siis oleme tõesti uhked, et näe kui noorelt oskab juba inglise keelt?

Kehvasti on asjad ka siis, kui meie helgus, rõõm ja sõbralik meel kuuluvad üksnes peoplatsile, argielus – olgu siis oma lähedastega kodus või kaugematega netiilmas – võib tänitada, õelutsemist ja isekat kiusu harrastada ikka. Kui muidu rasketel hetkedel kelleltki tuge ja lähedust otsida ei taha, vaid tõredal moel endasse tõmbume ja just seda normaalseks peamegi, on laulukaare all ühtsustunde kogemine tühine – ja selle imeliseks kiitmist kuulda valus.

Valus on seegi, kui kogedes kauneid, ülevaid, judinaid-tekitavalt-vaimustavaid tundmusi muul ajal, siis ei taha ega õigupoolest oskagi me neid kellegagi jagada. Tegutseme peoajal mitmeid päevi deviisi all «minu arm» ja arvame, et väljaspool pidu on sellistest asjadest rääkida, teisi rääkimas kuulda ja selles vaimus tegutseda imelik või suisa nõme?

Et sellist halvas mõttes ja peaaegu dissotsiatiivse häireni ulatuva vaimse paralleelreaalsuse tekkimist ära hoida, pole ju tegelikult palju vaja. Toome kauge ja lühiajalise ilu lähedale ja pidevaks, aga veel erilisemana – sest saame seda jagada mitte väljakutäie võõrastega, vaid oma elu kõige tähtsamate inimestega.

Alustame sestsamast, et vaatame endasse ja oma kallitele otsa ning räägime just sellest oma äsjasest kogemusest. Ausalt ja siiralt. Koos ülevate ja naljakate ja tüütute detailidega. Sellest, kuidas Lüdigi «Koitu» lauldes ja tule süttimist vaadates külmavärinad üle kere käisid ja miks. Ja siis sellest ka, kuidas paar hetke hiljem oli lauldes nii lõpmata süüdlaslik tunne, kui dirigendi asemel kandus vaimne fookus paraku eelmiste proovipäevade jooksul tekkinud ja nüüd eriti kurjalt tunda andvale vesivillile. Või ka sellest, kuidas tegelikult on dirigent tore küll ja tegutseb südamega, aga kas see teekond peoplatsile pidi ikka nii tihti valimata sõimusõnu sisaldama?

Või ehk mõtleme, et oleme rahvarõivast kandes ja ärkamisaegseid laule osates või ka kõike telekast vaadates juba täiel mõõdul eestlased valmis – nii et igapäevast kaunist ja viisakat emakeelt enda ja oma võsukeste suus muul ajal hoida pole kuidagi tarvis?

Kui isale-emale meenub «Tuljakut» lauldes ja tantsides oma kohtumine või pulmapidu, võiks sedagi meenutada ja järeltulijatega jagada ning ikka koos emotsioonide ja tähendustega.

Rääkida võiks sellestki, mida siis laulu- ja tantsupidu üldse tähendas – ja neid rääkimisi võiks kuulata nii, et hukkamõistu ei kogeks ka see, kes väidab peoaja lihtsalt pisikeseks vahelduseks või logistika kõrgtaset ja raudset närvikava eeldavaks tüütuks erioperatsiooniks. Ning kui selgub, et alati minnakse peres mingi suurema ettevõtmise ajal – isegi kui tegu on positiivse sündmusega – omavahel koledal kombel tülli, siis ehk annab rahulikult aru pidada sellegi üle, et mis siis täpselt toimub ja kuidas võiks teisiti.

Ja loomulikult oleks suurepärane, kui igaüks saaks laulupeole mõeldes innustust selleks, et teha omaenda elus üks paras traditsiooniaudit. Kuidas on lood sünnipäevade ja pühade tähistamisega? Kui tähistatakse ja korralikult, kas siis on tegu siiralt mõnusate ettevõtmistega või näevad kõik osalejad kurja vaeva, et üksteisega viisaka ja vägivallatu suhtlemise piires püsida? Kui viimast, siis mida annaks teha, et asja parandada?

Mõelgem ka päris pisikestele argitraditsioonidele. Unejutud ja -laulmised lastele. Pannkoogipühapäev või hoopis teejoomise teisipäev. Lauamänguõhtu või hoopis ühine, aga alati kindlat rituaali järgi käiv seriaalivaatamine. Või on traditsiooniks hoopis pereliikmete ühine põnev mäng Xboxis või Playstationis? Ka see on võimalik.

Traditsioonid iseendale ja traditsioonid suguvõsaga kokkukuulumise jaoks. Lastega koos olemiseks ja kallimaga läheduse kinnitamiseks. Kõik on vajalikud. Põhjusel, et kogu see hea, mida traditsioonid meile pakuvad ja millest tõesti tuge ja head meelt leiab, on argielus paljuski just nende väikeste, isiklike ja peretraditsioonide teha. Need on meie luua ja üldjuhtida ning kui veab, saame kõik ka tammepärga kanda.