In memoriam. Marju Lepajõe
28. X 1962 – 04. VII 2019

Marju Lepajõe oli üks Tartu ülikooli usuteaduskonna alustalasid, kuid teda mäletatakse ka imetlusväärse filoloogina.

FOTO: Margus Ansu

Eesti humanitaarteadusi on tabanud raske kaotus, kui läinud neljapäeval suri ootamatult religiooniloolane, filoloog ja viljakas tõlkija Marju Lepajõe. Kuigi asendamatuid inimesi ei olevat olemas, tõdevad Lepajõe endised kolleegid, et temast teadusellu jäänud tühimikku on väga keeruline täita.

«Eesti humanitaaria jaoks on tegu väga suure kaotusega ja minu arvates on see ka asendamatu kaotus selles valdkonnas või sellel tasemel... Ta oli fenomen omaette,» tõdes 56-aastaselt manalasse varisenud Marju Lepajõe kauaaegne kolleeg Tartu ülikooli usuteaduskonnas, religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaar.

Ta lisas, et kuigi Marju Lepajõe töötas usuteaduskonnas pikki aastaid, oli Lepajõe tema jaoks ennekõike filoloog – ja filoloog suure tähega. «Tema keeletunnetus ja keele kaudu ka kultuuri mõistmine ja mõtestamine olid midagi väga sügavat,» nentis Lehtsaar.

Suurepärane sõnaseadja

Samuti tõstis Lehtsaar esile Marju Lepajõe huumorimeelt, öeldes, et on olemas lausa niisugune nähtus nagu «Marju Lepajõe huumor».

«Ma ei oska täpselt öelda, mis see on. Aga see on midagi niisugust, kus ridade vahel on rohkem kui ridade peal,» ütles Lehtsaar.

«Ja muidugi tema tohutu eruditsioon,» jätkas Lehtsaar. «Seejuures oli ta lahke soovijatele oma teadmisi jagama ja see läks talle selles mõttes ka kalliks maksma, sest neid, kes teda soovisid kaasata või temalt abi palusid, oli väga palju ja vahel rohkemgi, kui ta suutis kanda.»

Eesti evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma ütles järelehüüdes, et Marju Lepajõe surm pole suur kaotus mitte üksnes kirikurahvale, vaid kogu eesti kultuurirahvale.

Neid, kes teda soovisid kaasata või temalt abi palusid, oli väga palju ja vahel rohkemgi, kui ta suutis kanda, ütles Tõnu Lehtsaar.

«Kui kõneletakse asendamatutest inimestest, siis Marju Lepajõe kaotus on selle ütluse kinnituseks. Seda lünka täita on ülimalt raske ning selleks kulub tõenäoliselt mitu aastakümmet,» nentis peapiiskop.

Viilma lisas, et Marju Lepajõe lummas kõiki oma õpilasi, kolleege ja kuulajaid suurepärase ja terase sõnaseadmisoskusega.

«Sellest kõlas vastu iidsete klassikaliste mõttekäikude ajatu värskus. Marju Lepajõe vahendusel said varakeskaegsed kirikuisad ja antiikfilosoofid meie kaasaegseteks mõjuisikuteks ja arvamusliidriteks. Tema ise oli võrdsena nende seas,» tähtsustas Viilma.

Aeg mõelda

Tartu ülikooli usuteaduskonna kirikuloo vanemteadur Priit Rohtmets, kes jagas Marju Lepajõega viimased kaheksa aastat kabinetti, rõhutas, et kuna Lepajõe oli usuteaduskonnas töötanud pea selle taasasutamisest alates, oli ta vaieldamatult üks teaduskonna tugisammastest.

«Usuteaduskonnale on tema kaotus äärmiselt ränk, sest teaduslikus ja õppetöö mõttes on tema profiili väga raske asendada,» tõdes Rohtmets. «Aga teadustöö kõrval oli ta ka erakordselt paeluv vestluskaaslane, ta suutis alati leida selliseid seoseid, olgu aegade tagant või tänapäevast, mis panid imestama ja imetlema, et kuidas küll.»

Rohtmetsa sõnul sai Lepajõega räägitud kõigest – ilmast kuni antiigini. Tihti nägid nende tööpäevade algused välja nii, et kui hommikul oli enne kella kümnest loengut plaanis veel pisut selleks ette valmistada, siis sageli selleni ei jõutudki, sest jutulõng hakkas veerema ja selle lõpetas ühe või teise tõdemus, et vot kus lugu, loeng juba käib!

«Kui Marju oli usuteaduskonna rebaste ristimise komisjonis, oli tema üks küsimusi esmakursuslastele alati see, et mis asjaoludel lubas rootsiaegse ülikooli Academia Gustaviana põhikiri loengu ära jätta. Esimene põhjus oli õppejõu surm, teine aga kaasahaarav vestlus kolleegiga. See võtab mõneti kokku ka tema olemuse: see, et ta seda küsis, näitas, et see teda kõnetas, näitas, et nii võib juhtuda,» meenutas Rohtmets.

Nagu Tõnu Lehtsaar, nentis ka Priit Rohtmets, et Lepajõe oli esinemiste ja kohustustega päris tõsiselt koormatud, ja see oli ka talle endale viimastel aastatel kõige enam muret valmistanud.

«Ühelt poolt on väga tore, et Eesti ühiskonnas on niinimetatud arvamusliidrid, keda kutsutakse esinema. Aga teisalt rõhutas Marju alati, et meil oleks vaja rohkem haritud inimesi, ei saa nii, et kutsutakse kogu aeg ühtesid ja samu,» rääkis Rohtmets. «Ise ta tundis seda oma nahal päris valusalt, sest liialdamata: kolm-neli korda nädalas tuli talle pakkumisi, et tule nüüd jälle ja räägi!

Ent ta ütles, et ei jõua nendele kutsetele reageerida. Ta nägi end akadeemikuna ja oli akadeemiline inimene. Aga akadeemiline inimene ei suuda sellist ettekannet kirjutada puusa pealt. Ta rõhutas alati: tänapäeval kirjutatakse nii palju, aga keegi mõelda ei jõua. Ta ütles: ma tahaks, et keegi annaks mulle vahepeal aega rahulikult mõelda ja olla. Suvesid kasutas ta just selleks. Tänavusel kavatses ta puhata, jalad seinale visata. Suvi oli tema jaoks kosumise aeg.»

Priit Rohtmets kohtus Marju Lepajõega viimati enne jaanipäeva. «See oli tavapärane kohtumine, tema oli rõõmus nagu ikka. Ütlesime, et kui enne sügist ei kohtu, siis ilusat suve, aga kui varem kohtume, siis on tore. Aga läks hoopis nii ...» ütles Rohtmets.

Rahvus­ülikoolist ja Euroopast

Marju Lepajõe (vasakul) 21. juunil Tartu laulupeo jumalateenistusel.

FOTO: Margus Ansu

Orienteerudes erakordse elegantsiga antiikfilosoofide või varakeskaegsete kirikuisade mõtteruumis ning pidades lugu Euroopa vaimsusest, oli Marju Lepajõe jaoks väga tähtis rahvusülikooli temaatika. Ta rõhutas, et kui tahta teha midagi suurt, pead olema tingimata seotud just oma rahva ja keelega.
Toome ära ära Marju Lepajõe mõned mõtted Tartu Postimehele (22. märts ja 25. november 2018) ja Arterile (1. september 2017) antud usutlustest.

  • Ootan [uuelt rektorilt] seda, et ta mõtestaks enda jaoks veel kord üle, mida ikkagi rahvusülikool tähendab. Et kui räägitakse rahvusest, ei alustataks vestlust rääkimisega turust – et mida just turg vajab. Humanitaariale tähendab see eelkõige seda, et kui küsimus on kultuuris või inimeses, tuleb süvauuringud kirjutada selles keeles, milles kultuur elab, teist lahendust ei ole. See tähendab ka seda, et tuleb toetada eestikeelsete väitekirjade kirjutamist selles valdkonnas, sest see viib edasi. Kui ideed on selged, alles siis võiks hakata mõtlema, milleks ja kuidas raha jagada.
  • Inglise keelt surutakse ülikoolis formaalsetel põhjustel peale, et oleks näitajad ja rahvusvahelistumine, ja siis peavad eestlased inglise keeles rääkima, kuigi auditooriumis on vaid eestlased. Ent praegune olukord on mõttelaiskuse ja -loiduse tagajärg, see ei ole midagi fataalset. Peab lihtsalt lõppema see vürtspoodniku mõtteviis.
  • Miks Euroopa huvitav on? Sellepärast, et iga paarisaja kilomeetri järel on uus riik, teine kultuur. Midagi huvitavamat lihtsalt ei ole! Silmad võiksid sellele avaneda. Sest üheülbastumine on kestnud nii kaua, aeg on hakata rõhutama erilisust. Ameerikas seda ju ei ole, et sõidad paarsada kilomeetrit ja jälle on kõik teisiti. Inimesi, kes tulevad Eestisse vaatama meie erisust, on järjest rohkem. See teeb optimistiks ning seda erisust, selle headust tuleb tunnistada. Elul ei ole ju sihti, aga huvitav peab olema! Ei tahaks küll kuskil mujal elada kui Euroopas – siin on lihtsalt kogu aeg huvitav. Armastan Euroopat, siiralt armastan Euroopa vaimsust – see minevik olevikus, mis avaneb aeglaselt läbi keelte ja mõtteloo, on ammendamatult nüansirikas. Iga päev on võimalik avastada midagi uut.
Tagasi üles