«Kui kõneletakse asendamatutest inimestest, siis Marju Lepajõe kaotus on selle ütluse kinnituseks. Seda lünka täita on ülimalt raske ning selleks kulub tõenäoliselt mitu aastakümmet,» nentis peapiiskop.
Viilma lisas, et Marju Lepajõe lummas kõiki oma õpilasi, kolleege ja kuulajaid suurepärase ja terase sõnaseadmisoskusega.
«Sellest kõlas vastu iidsete klassikaliste mõttekäikude ajatu värskus. Marju Lepajõe vahendusel said varakeskaegsed kirikuisad ja antiikfilosoofid meie kaasaegseteks mõjuisikuteks ja arvamusliidriteks. Tema ise oli võrdsena nende seas,» tähtsustas Viilma.
Tartu ülikooli usuteaduskonna kirikuloo vanemteadur Priit Rohtmets, kes jagas Marju Lepajõega viimased kaheksa aastat kabinetti, rõhutas, et kuna Lepajõe oli usuteaduskonnas töötanud pea selle taasasutamisest alates, oli ta vaieldamatult üks teaduskonna tugisammastest.
«Usuteaduskonnale on tema kaotus äärmiselt ränk, sest teaduslikus ja õppetöö mõttes on tema profiili väga raske asendada,» tõdes Rohtmets. «Aga teadustöö kõrval oli ta ka erakordselt paeluv vestluskaaslane, ta suutis alati leida selliseid seoseid, olgu aegade tagant või tänapäevast, mis panid imestama ja imetlema, et kuidas küll.»
Rohtmetsa sõnul sai Lepajõega räägitud kõigest – ilmast kuni antiigini. Tihti nägid nende tööpäevade algused välja nii, et kui hommikul oli enne kella kümnest loengut plaanis veel pisut selleks ette valmistada, siis sageli selleni ei jõutudki, sest jutulõng hakkas veerema ja selle lõpetas ühe või teise tõdemus, et vot kus lugu, loeng juba käib!