Järelehüüe suurele õpetlasele: Marju Lepajõe sõnade taga oli alati sügav mõte

Marju Lepajõe.

FOTO: Mihkel Maripuu

Neljapäeval lahkus meie seast religiooniloolane, filoloog ja tõlkija Marju Lepajõe. Avaldame kolleegide ja kaasteeliste järelehüüde suurele inimesele ja suurele õpetlasele.

Suvisel juubelilaulupeo nädalal lahkus meie seast ootamatult filoloog, tõlkija ja usuteadlane Marju Lepajõe. See on kaotus, mida on väga raske mõista ja veel raskem sõnadesse panna, sest Marju suutis inspireeriva inimesena ja oma meeldejäävate väljaütlemistega puudutada meist paljusid.

Marju sündis ja kasvas Tartus põllumajandusteadlaste Leida ja Jaan Lepajõe peres, seltsiks vanemad vennad Madis ja Tiit. Nooruspõlves tegeles ta pühendunult korvpalliga. Ühes paari aasta taguses intervjuus ütles ta häbenemata, et on elus lasknud end juhtida südamel, teadmata, kuhu tee viib, ja aimamata, kui huvitavaks elu võib kujuneda. Kahetsema pole ta pidanud. Keskkooli lõpetamise järel viisid ta süda ja sisetunne teda esmalt õppima oma emakeelt ja kirjandust. Tartu ülikooli lõpetas ta eesti filoloogina 1985. aastal ning asus seejärel esmalt tööle Tartu ülikooli raamatukogusse. Juba siis jäi ta käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonna külastajatele meelde oma eeskujuga, sest õpetas armastama ja austama raamatut ennast kui mälu kandjat.

Juba ülikooliõpingute ajal tärkas tal huvi vanade klassikaliste keelte ja mõtteloo vastu, mis viis ta esialgu aspirantuuri Leningradi ja tõi Eesti iseseisvuse taastamise järel tagasi Tartusse. 1996. aastal kaitses Lepajõe klassikalises filoloogias oma magistritöö ning töötas mõnda aega klassikalise filoloogia õppetooli juures. Ladina ja vanakreeka keele juurest jõudis ta küsimusteni usust ja jumalast ning asus esmalt vanade keelte õpetajana ja hiljem kirikuloo õppejõuna tööle Tartu ülikooli usuteaduskonda, millest sai tema akadeemiline kodu kogu järgnevaks eluks. Ühtlasi oli ta ajakirja Akadeemia kolleegiumi liige.

Usuteaduskonnas tegeles ta keelte õpetamise ja kreeka ning ladina patristika ehk kirikuisadega ning oli sellega üliõpilastele teejuhiks vanade tekstide mõistmisel ja mõtestamisel. Tõlkija ja teadlasena tegeles ta Platoniga («Platon, Teosed, I», Tartu: Ilmamaa, 2003), Plotinose ja uusplatoonikutega. Sel teemal avaldatud artiklite rõhuv osa on koondatud Ilmamaa kirjastuse väljaandel ilmunud mõtteloo sarja raamatusse «Roomlaste taltsutamine» (Tartu: Ilmamaa, 2011).

Selle kõrval jäi ta truuks juba ülikooli ajal alguse saanud Eesti vanema kirjakultuuri ja mõtteloo uurimisele ning sel teemal kaitses ta usuteaduskonnas 2018. aastal ka oma doktoritöö «Pastorid ja kirjakultuur: kristliku humanismi variatsioonidest Eesti- ja Liivimaal XVII sajandi esimesel poolel». Väitekiri võttis kokku aastakümnetepikkuse uurimistöö viljad.

Luterluse mõju Eesti kultuurile tuli Marju hinnangul nüüdisajal teadlikult esile tõsta, sest ühes luterluse enese taandumisega eestlaste igapäevaelust, on praeguseks kadunud ka arusaam luterlusest kui eestluse kujundajast – alustades laulutraditsioonist, lõpetades eestlaste kogukondlikkuse ja hariduseusuga. See on eestlaste vaimse vabaduse ja iseseisvuse vundament, mille teadvustamise ja tutvustamisega ta järjekindlalt tegeles. Marju ütles ikka, et luterlikus keskkonnas kasvanuna oli eestlaste hariduskäsitlus mitte kasule, vaid hingeõndsusele orienteeritud, sest pühakirja mõistmiseks oli vaja laiemat haridust kui lihtsalt lugemisoskust. Haridus pidi hõlmama nii inimese kui ka ühiskonna mõistmist ja nõnda pidigi inimene õppima, et tema pilk avarduks.

Sellise mitmekülgselt haritud, sirge selgrooga, avara pilguga inimese kõige paremaks võrdpildiks oli muidugi Marju ise. Vähe on neid, kes niivõrd nappide, aga kontsentreeritud sõnadega on suutnud sügavalt mõjutada nii palju inimesi, olgu ülikooli õppetöös, avalikes esinemistes või juhuslikel kohtumistel tänavanurgal.

Just hariduse küsimus tegi suure südamega Marjule meie praegust elu vaadates ka kõige enam muret. Ühelt poolt kõneles ta vajadusest tõlkida ja õppida võõrkeeli, et horisonti avardada, ent samal ajal kaitses ta emakeelset haridust, sest just emakeeles on inimene oma väljenduses kõige täpsem. See tähendas tema jaoks ühtlasi seda, et sõnal on kaal ja välja öeldud sõnaga kaasneb vastutus – see oli asi, millega Marju arvates kiputi praegusel ajal liiga vastutustundetult ümber käima. Mõisted on hägustunud, eneseväljendus muutunud lohakaks ning ühes sellega kadunud ka vastutus öeldu ees.

Väljapääsu leidmisel rõhutas Marju vajadust hoida kooli- ja ülikoolihariduses alal sisulist järjepidevust, seda ajal, kui vorm kipub kogu aeg muutuma ja elatakse pidevas struktuurireformi seisundis. Ta tundis muret selle üle, et meie humanitaarteadlaste järelkasv pole piisav, et inimestel ei lasta pühenduda uurimistööle, vaid oodatakse kiiret kasu ja palju toodangut. Ta rõhutas, et humanitaarteadlased on meie rahva ja ühiskonna mälu hoidjad, kelleta ühiskond võib küll toimida, ent ei suuda kunagi kaugemale jõuda paigaltammumisest. Keele täpses ja mõtete asjakohases kasutamises näitas ta ise elavat eeskuju, sest Eesti avalikkuses ei ole nüüdisajal olnud meisterlikumat esinejat, kes oleks paremini vallanud eesti keelt ja haaranud kuulajat oma lõputu ja peene irooniaga segatud huumoriga. Ent Marju sõnade taga oli alati ka sügav mõte. Ilmselt ei teeks Marjule suuremat rõõmu see, kui me neid mõtteid ei unusta, vaid nende järgi elada püüame, hoides oma südametes ja meeltes alal tema mälestust.

Puhka rahus, kallis Marju!

Tartu ülikooli usuteaduskond

Tartu ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledži klassikalise filoloogia osakond

Ajakiri Akadeemia

Eesti kirjanike liit

SA Kultuurileht

Eesti kultuurkapital

Lähedased

Tagasi üles