Stepan Karja: miks ei või hunti hundiks nimetada?

Stepan Karja Foto: Margus Ansu

Loen ja kuulan ja imestan: miks ometi magavad ärksad keeletoimetajad, selle asemel et luua kord majja – näiteks korrigeerides kas või ainult ühe, viimasel ajal sageli kasutatav sõna tugiisik sisulist tähendust – hariduselu käsitlevates sõnavõttudes. Näib, et uus termin tugiisik ei ole ametniku suva järgi tõrjunud välja ametinimetuse abiõpetaja. Sain sellele kinnitust kirjatööst, mis vahendab Tartu sotsiaal- ja haridusosakonna juhataja Merle Liivaku selgitusi (TPM, 28.6).

Oluline väide «Eesti hariduskorraldus juhindub kaasava hariduse põhimõttest, mille kohaselt õpib haridusliku erivajadusega õpilane üldjuhul elukohajärgses koolis ning võimaluse korral tavaklassis» on ju eesti keeles, kuid korralikku üleseletamise asemel leidsin vastuolulisi väiteid.

Selle viimasel ajal julgelt levitatava põhimõtte aga kallutab, et mitte öelda kummutab Merle Liivaku öeldu: tavakoolis õppivad eri­vajadusega lapsed saavad hakkama, kui neil on tugiisik, ent tegelikult pole see parim lahendus.

Mõte tõrgub: kuidas siis nii, kaasava hariduse põhimõte ei taotlegi vaimsete ja arenguhälvetega lastele teadmiste jagamist? Õpiraskustega laps pannakse tavaklassi istuma, abistaja kõrval – olukord, kus ei tunne ennast mugavalt tarkuste talletaja ega tema abistaja ning õppetöö (klassi ühes nurgas?) on häiritud.

Tore küll, kuid kuhu jääb siis kaasav õpetus?

Paraku pole nii otstarbekas! Ega maksa targutada, sest ilusast loosungist hoolimata teeb koolielu argipäev pikalt kobamata oma õgvendused ning haridust koordineeriv ametnik tunnistabki: tugiisik on eelkõige mõeldud pere toetuseks ja lapsele abiks koolivälises tegevuses. Tore küll, kuid kuhu jääb siis kaasav õpetus?

Teadupärast ongi õpetajad õpetatud laste võimeid hindama ja kui on märgatud lapse haigust, arengu- või käitumishäiret, kutsutakse appi mitmete eluvaldkondade spetsialiste ja suurearvulised komisjonid, määramaks lapsele jõukohase õppevormi ja meetodid.

Nii kujutan ette, et tavaklassides aine­õpetaja kõrval õppijaid ei saa olla palju, suurem arv erivajadustega õpilasi õpib edaspidigi erikoolides ja eriruumides. Liivak ei ütle, et Eesti pole piisavalt rikas, et panna iga erivajadusega õpilase kõrvale abiõpetaja ja kooli­välisel ajal turvaline abistaja, tema ütleb: sellist teenust pakkuda oleks äärmiselt keeruline.

Julgen arvata, et lisaruumide ehitamist Tamme koolis, Annelinna gümnaasiumis, Mart Reiniku koolis ja Forseliuse koolis ei peeta kõrgemal pool kaasava õpetusvormi saboteerimiseks, vaid ratsionaalseks ettevõtmiseks, et üht osa erivajadusega õpilasi õpetada ja arendada neile sobivates oludes. Ehk oleks ka ots­tarbekas jätta tagaplaanile kroonulik ja mitmeti mõistetav tugiisik. Kui ametinimetus ütleb täpsemalt, mida spetsialist teeb – käsitletavas kirjatöös: kas tuleb õpetada klassis või olmesfääris –, oleks hõlpsam õpilaste abistajate koolitajatel ja tööotsijatelgi.