Toomas Jürgenstein: Põlluaasa «Sotsid» kui kutse madalate tungide tangole

Toomas Jürgenstein Foto: Margus Ansu

Rahvuskonservatiiv on auväärt maailmavaade, mille esindaja ei moonuta tegelikkust ja saab ka poliitikas toimunud sündmustest ning seal esitatud väidetest üldjuhul aru.

Tango on sensuaalne ja dramaatiline tants. See on ilus ja graatsiline, kui selleks tantsuks on olemas oskused ja peetakse kinni reeglitest. Kui reeglid hüljata ja tantsukoolis õpitu unustada, võib see ilus tants muutuda oma soovide, ihade ja fantaasiate valimatuks eksponeerimiseks. Pisut samamoodi võiks iseloomustada ka nüüdse riigikogu esimehe Henn Põlluaasa raamatut «Sotsid. Interrinde teine tulemine». Reeglid, mis eeldavad faktikontrolli, konteksti arvesse võtmist, loogikat jne selles raamatus ei kehti. Piltlikult öeldes on see raamat kutse tantsida madalate tungide tangot.

Poleemika Põlluaasa raamatu üle on jõudnud ka Tartu Postimehe veergudele. Jätan ajaloo üle vaidlemise ajaloolastele, küll aga püüan mõistatada, mida võis tähendada Jaak Valge («Kas Henn Põlluaas tegi sotsidele liiga?», TPM 14.6) märge, et see raamat «on kirjutatud poliitikutöö kõrvalt ja poliitiku sulega». Selguse saamiseks hakkasin Põlluaasa stiili matkides kirjutama raamatut «EKRE. Bolševismi ideede viljakas taasavastamine». Esitangi sellest raamatust ühe lõigu.

«Kiiresti võttis EKRE juhtkond üle bolševismile omase kahtlustusmaania ja demokraatia eiramise. Reljeefselt ilmnes see Tartu ringkonna juhi valimistel, kus ringkonna senine esimees Indrek Särg sai erakonna juhtkonna soosingut omavast vastaskandidaadist peaaegu neli korda enam hääli. Tulemuseks oli, et Särg visati erakonnast välja ning koosolek tühistati, seda hoolimata asjaolust, et aukohus selleks põhjust ei näinud. Bolševistlike meetodite omandamine pole ime, sest erakonda juhib kunagi Eesti Raamatu marksismi-leninismi osakonnas töötanud Mart Helme, EKRE vaimsele poolele aga annab suure panuse Moskvas ka teaduslikku kommunismi õppinud erootikakirjanik ja poliitik Urmas Espenberg. Kui oluliseks peetakse sidemeid moskvameelsete poliitikutega ka praegu, väljendub asjaolus, et hiljuti võttis EKRE aupaklikult vastu Prantsuse poliitiku Marine Le Peni, kes on Putini poliitika suur toetaja ja Krimmi okupeerimise õigustaja.»

Ühel juhul autor mäletas valesti, ühel juhul kujutas sündmust ja minu väiteid tendentslikult, ühel juhul toetus valele eeldusele ning kahel juhul ei saanud autor ilmselt minu väidetest aru.

Eelmine lõik ja lubadus raamatut kirjutada olid mõistagi iroonia. Teisalt ka näitlikustamine, mis tunne on tantsida madalate tungide tangot. Veendusin, et mina seda hästi üle ühe lõigu ei suuda, Põlluaas suutis 423 lehekülge. Ma pole ka kindel, kas sellisele tantsule peab viisi ja sõnad looma just poliitiku sulg.

Jätkates tõsiselt, Põlluaasa raamatust on ilmunud ka põhjalikum arvustus Aro Velmetilt, kes väidab, et Põlluaas toetub sageli valeväidetele, vandenõuteooriatele ja põhjendamatult suurtele loogikahüpetele («Valefaktid, vandenõuteooriad ja põhjendamatult suured loogikahüpped», PM 17.5).

Otsustasin Velmeti väidet pisteliselt kontrollida. Selleks otsisin Põlluaasa raamatu registrist üles kohad, kus esines minu nimi, ning otsustasin uurida, mida autor on kirjutanud. Register oli küll pisut vigane, kuid leidsin enda nime seitsmel leheküljel viie episoodiga seoses.

Esimest korda mainitakse mind lk 139–140. Põlluaas väidab, et «sotsid ajavad järjekindlalt eesti keelt mitteoskajate kaitsmise poliitikat», tuues näite, et sotsid ja seega ka mina ei toetanud sunniraha tõstmist eesti keelt mitte oskavatele inimeste karistamiseks – esitatud ettepaneku kohaselt oli soov tõsta nii juriidiliste kui füüsiliste isikute sunniraha ülempiiri 640 eurolt 6400 eurole.

Olin tõesti vastu, kuid hoopis põhjusel, et tegemist oli toore eelnõuga. Puudus analüüs, miks peaks tõstma kümme korda, statistika näitas, et füüsiliste isikute puhul oli rakendatav keskmine sunniraha olnud 60–70 eurot, kehtivast 640 eurost oli seega enam kui küll. Olime SDEs seisukohal, et sunniraha tõstmine oleks põhjendatud juriidilise isiku puhul.

Järgmisel leheküljel Põlluaas väidab, et olen toetanud «kakskeelsuse keeleõppe hiilivat sisseviimist». Jällegi ei vasta tõele, olen sotsidele omaselt toetanud koosõppiva kooli mudelit, st eestikeelset kooli.

Lk 198 väidab Põlluaas, et ma olen õigustanud ERMis «skandaalset kristlasi solvavat eksponaati» – ERMi avamisel oli külastajatel reformatsiooniga kaasneva pildirüüste näitlikustamiseks võimalik puudutada jalaga lülitit, mille tulemusena Neitsi Maarja kujutis purunes ning taastus pisut hiljem.

Ma pole ka kindel, kas sellisele tantsule peab viisi ja sõnad looma just poliitiku sulg.

Seda etteheidet uurides tekkis esimest korda kahtlus, et keerulisemates tekstides orienteerumine ja analüüs võib käia Põlluaasale üle jõu. Minu väide oli, et oleksin hukkamõistmisel ettevaatlik, st kõigepealt selgitaksin välja, mida sellise eksponaadiga taotleti, võibolla annab seda ümber teha. Lähtekohaks oli, et ERMi kollektiiv ei ole kristluse suhtes vaenulik ning kuulab nõuandeid.

Tagantjärele võib öelda, et mul oli õigus, sest eksponaat tehti rahuldaval moel ümber. Põlluaasa raamatus järgnes tiraad sotside religioonivaenulikkusest, mis on selgelt eksitav. Just sotsid vedasid eelmises riigikogu koosseisus palvehommikusöögi rühma, kuhu EKRE liikmed üsna harva kohale jõudsid. Ka peapiiskop Urmas Viilma koostatud ristiinimese valimiskompassis jäi EKRE sotsidest omajagu maha.

Lk 206–207. Põlluaas meenutas demokraatiateemalist arutelu, kus ta küsis minult, miks erakonna kodulehel pole sõnagi tänapäeva sotsiaaldemokraatia põhiideoloogilt Herbert Marcuselt, ja oli pahane, et ma soovitasin tal sotsiaaldemokraatia teoreetilisi aluseid entsüklopeediast vaadata. Tegemist oli ekslikul eeldusel põhineva küsimusega. Herbert Marcusel on tõepoolest olnud vasakpoolsetele teatud mõju, eriti eelmise sajandi kuuekümnendatel-seitsmekümnendatel, kuid kindlasti pole tegemist sotsiaaldemokraatide põhiideoloogiga. Ning algtõed ongi entsüklopeediast kõige paremini leitavad.

Lk 214. Ehk kõige huvitavam oli minu jaoks etteheide «Jürgenstein väitis koguni, et kirikuisa Augustinus olevat toetanud homoseksualismi». Jällegi ei ole Põlluaas mu artiklist aru saanud. Jah, ma tsiteerisin Augustinust, kuid hoopis illustreerimaks, et homoseksualismi käsitlenud saates «Suud puhtaks» oli ühe sõnavõtja sõnum täis hoolivust ja armastust. Ma ei nimeta ühtegi nime ning saadet vaadanud artikli lugejal oli vaba voli otsustada, kellest jutt.

Lk 304. Põlluaas väidab, et olin juhtsotside hulgas ÜRO ränderaamistiku vastasel miitingul ja nõudsin sotsidele sõna andmist. Olin tõepoolest riigikogu ees platsil, kuid pisut eemal, nihkusin lähemale, kui Indrek Tarand mikrofoni haaras, ning sõna andmist kellelegi ei nõudnud.

Kokkuvõttes võin enda näitel öelda, et «Sotsides» on viis juhtumit, kus mind on mainitud. Ühel juhul autor mäletas valesti, ühel juhul kujutas sündmust ja minu väiteid tendentslikult, ühel juhul toetus valele eeldusele ning kahel juhul ei saanud autor ilmselt minu väidetest aru.

Tulemusele mõeldes tahaks ühes Jaak Valgele vastu vaielda. Ta väidab, et Põlluaasa raamatu puhul on tegemist rahvuskonservatiivi tekstiga. Rahvuskonservatiiv on auväärt maailmavaade, mille esindaja ei moonuta tegelikkust ja saab ka poliitikas toimunud sündmustest ning seal esitatud väidetest üldjuhul aru.