Krista Aru: seltsiliikumine lahustub võimaluste tulvas – noorteta

Krista Aru Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

«Mida ma seltsist saan?» on küsimus, mida olen vastuseks kutsele liikmeks astuda korduvalt kuulnud. Õigustatud küsimus.

Jaan Tõnissoni selts asutati 2013. aasta detsembris Tartu raekojas ja põhikiri kinnitati järgmise aasta alguses – käes on kuues tegutsemisaasta. Kokkuvõtted käidud teest ja sihid edasiseks on meil tehtud. Need annavadki võimaluse mõelda, millistena ja kellele neid kultuuri- ja isikuloole keskenduvaid seltse vaja on. Või üldse seltse, mille puhul ei saa öelda, et need täidavad ühiskonnas mingit konkreetset tellimust, mida riiklik struktuur küllaldaselt ei paku (nt eakate sotsiaalne abistamine). Piirdun siiski üldistustega Tõnissoni seltsi põhjal.

Me liikmeskond on pigem eakam kui noorem, kuigi just noori ootame ja vajame. Noorte vähesusel on muidugi oma põhjus: tegutsemisvõimalusi ja -valikuid on niigi palju, sotsiaalset suhtlust on niigi või nad lihtsalt ei hooli sellest. «Mida ma seltsist saan?» on küsimus, mida olen vastuseks kutsele liikmeks astuda korduvalt kuulnud. Õigustatud küsimus. Me pole osanud tegevust nii seada, et need noori kõnetaksid.

Või õigemini oleme noortele lähenenud valesti: mõelnud, kuidas meie üritused noortele meelitavaks muuta, aga jätnud kõrvale võimaluse, mis nõuaks harjumuspärasest veidi teistsugust lähenemist. Nimelt püüdlused suunas, kuidas selts saaks olla vaid alus (või katus) noorte endi otsingutele ja avastamistele kultuuri- ja pärandiloos. Ei peaks ootama osa võtma, vaid julgustama ise tegema.

Seltsid, mida ei piira akadeemiline rangus ega sotsiaalne hierarhia, saavad kergemini kui ükski institutsioon olla ühiste mõistete ja ka ühiste väärtuste mõtestajad ja sõnastajad.

Muidugi võib siin tekkida mõningane rahulolematus vanade ja teadjate poolelt, sest noortel võib olla mõne juurdunud seisukoha suhtes sootuks teine, esialgu isegi ehmatav lähenemine. Võib kaasneda ka tuntud tõdede kordamist ning teada-tuntud asjade esitlemist uudse ja enneolematu pähe.

Kuid kogenum seltskond peab leppima noorte õigusega ise avastada, tõlgendada ja ka eksida. Koht ideede, arvamuste ja seisukohtade ausaks ja avatud aruteluks – selles suunas tuleb seltsielu teadlikult sättida.

Kas siis selliseid seltse üldse on vaja? Minu meelest on väga vaja. Meie kaasajal rohkemgi kui veel kümme aastat tagasi. See vajadus tuleneb killustunud ja igaühele sobivalt kujundatud infoväljast ning seetõttu peaaegu saavutamatuks muutunud võimalusest leida nende väljade vahel mingit ühisosa.

Seltsid, mida ei piira akadeemiline rangus ega sotsiaalne hierarhia, saavad kergemini kui ükski institutsioon olla ühiste mõistete ja ka ühiste väärtuste mõtestajad ja sõnastajad. On võimalus proovida, mõelda ja ümber mõelda, pakkuda arutellu erinevaid kaalutlusi, argumente, kartmata, et liigutakse kellegi teise nn mängumaale või rikutakse tavasid. Ei arva, et seltsid seda pole proovinud. Ikka on, aga lihtsalt liiga vähe, harva ja arglikult.

Võtmata suuremat kohustust ja vastutust, on nad püüdnud toimetada igati põhikirja järgi, kuid nii jäänud enamasti vaid asjaga lähedalt seotud isikute kooskäimise kohaks. Jah, nii on need seltsid kindlale seltskonnale omamoodi turvaline paik, kus infokillukeste kirevusest kosuda, kinnistada endale väärtuslikku. Ent praegusel ajal on sellest vähe. Tuleb avada end märksa suuremale hulgale ehk laiendada kandepinda.

Viimati öeldu kehtib ka akadeemiliste seltside kohta. Kord olid need tõsise teadustöö käepikendus, mis oma ettekandekoosolekutega viisid teadust rahvale lähemale, seletasid teadussaavutused arusaadavaks ja mõistetavaks. Igasuguste tähtsate raha jagavate, teaduse taset hindavate ja pingeridasid koostavate kontorite tulek teaduse ja rahva vahele on viinud olukorda, kus tänapäeva teadussaavutused, teadustöö üldse, on muutunud laiemale avalikkusele üha raskemini mõistetavaks ja peaaegu hoomamatuks.

Kes veel kui mitte selts peaks võtma vastutuse ja asuma tööle kui nn tõlk teadusmaailma ja igapäevaelu vahel. Sellise vahendamise ja selgitamise vajadusest saadi Eestis aru juba 19. sajandil ning püüti seda teha nii laulu- ja mänguseltside kui ka eestikeelse ajakirjanduse kaudu.

Nagu tol ammusel ajal, pole ka tänapäeval siin küsimus rahas. Küsimus on suuresti valmisolekus vaadata ajaliselt kaugetele isikutele, sündmustele või faktidele, otsides neile meid ümbritsevas ajas vastu- või kooskõla, selgitusi ja tähendusi. Ehk selgitusi, mis on tuttavlikud ja lähedased.

Võib-olla ma eksin, aga mulle näib, et kultuurilooga tegelevates seltsides on ikka ühed ja samad inimesed. Omamoodi on see kõik loomulik ja isegi ilus: kes teeb, see jõuab. Pealegi peaks nende kattuvate inimeste kaudu saama tagatud kooskõla ja üksmeel seltside töös, ürituste korraldamisel aga välistatud ürituste kordumine ja samaaegsus.

Ometi see nii ei ole. Oleme kõik olnud tunnistajaks, kuidas üritused langevad ajaliselt kokku, kordavad sisult üksteist ning et raske on valida, millist eelistada, jätad üldse minemata.

Ma ei kutsu üles kuuluma vaid ühte seltsi, seltsi kuulumine on igaühe enda valik. Küll aga oleks hea, kui need, kes kuuluvad paljudesse seltsidesse, oleksid kõikides seltsides ka aktiivsed liikmed. Et nad räägiksid, mis teises või kolmandas seltsis toimub, looksid ja hoiaksid seltside vahel sidet. Seltside koostööst ja usaldusest saaks kujuneda tegus võrgustik, mis võimendab seltsielu tähtsust ja iga üksiku seltsi sõnumit.

Ei peaks ootama osa võtma, vaid julgustama ise tegema.

Kust aga saavad raha sellised seltsid, mis ise käega katsutavat lisandväärtust ei tooda? «Kust võtta raha? Siin peab kohe tähendama: raha ei kuku taevast. Tuleb igal ühel ise anda.

Liikmemaks peab suurema osa kuludest kandma.

Ei tohi alati ja kõike teiselt nõuda. Meil on see praegu moes, kuid sellest peab lahti saama. Selleks me seltse asutamegi, et ühiselt võime palju odavamalt enesele seltskondlist meelelahutust valmistada, aga mitte selleks, et ühiselt kergem oleks teistelt raha nõuda või õigemini, kerjata.» (Maa 1929, nr 37). See ammune seisukoht kehtib tänapäevalgi.

​On ettevõtmisi, mida ei saa teha ilma rahata. Aga ma ei ole veel kuulnud, et üritus, millel on tähendus, millel on ühiskondlikku või aatelist kaalu, jääks toimumata seepärast, et selleks puuduvad vahendid.

Ikka saadakse toetust mõnest fondist või eraannetajalt. Pealegi võiksime tõsiselt kaaluda, kas me mõne asja puhul oma korraldusliku püüdlikkusega üle ei pinguta? Võib-olla saab lihtsamalt. Selles pole ju midagi halba ega häbiväärset, kui tunnistame, et teeme ühiselt, sest ühiselt saab odavamalt?

Seltsi elujõulisuses on oma kindel koht traditsioonidel. Traditsioonid kannavad vaimset sidusust, ühendavad põlvkondi ja inimesi. Nende juurutamine nõuab vaid aega ja järjepidevust.

Jaan Tõnissoni seltsil on traditsioonid. Sellelgi aastal ootab selts kõiki 3. juulil kell 12 Raadi kalmistule, Tõnissonide perekonna hauaplatsile, et mälestada Jaan Tõnissoni, kes usutavasti mõrvati 1941. aasta 3. juulil Patarei vanglas. Päev jätkub kell 14 laulupeomuuseumis, kus ettekandekoosolekul kõnelevad Alo Põldmäe, Kristiina Tael ja Riina Roose Johann Voldemar Jannsenist kui muusikust, Tartumaal toimunud laulupidudest ja laulupeost kui sada viiskümmend aastat kestnud võimsast ühistegevusest.